Laupäeval sattusin Vohnja lasteaed-algkooli. Õigemini külastasin poolkogemata Vohnja mõisa ekskursiooniürituse Unustatud mõisad raames. Olime ühed neist umbes kolmekümnest inimesest, kes koolidirektor Malle Reimanni sõnul sel päeval sinna olid sattunud. Proua Reimann oli infokahur, ja kuna mõisa esmamainimisest oli möödunud enam kui 500 aastat, siis seda infot ikka oli. Näiteks – just tänu ühele Vohnjast päris möldrile olid eestlased nii pikalt pärisorjastaatuses. Enamik infot oli siiski vähem kaalukas. Noh et 1994. aasta maikuus käis Vohnja kool oma esimesel ekskursioonil, kus lapsed nägid Metsakalmistut, teletorni, Tallinna vanalinna ja mereäärseid vaatamisväärsusi. Või hoopis see, et keegi Kadri Kuusk on võitnud palju maakondlikke laulupäevi, mille eest on ta muu hulgas saanud ühe auhinnareisi Norrasse ja teise Rootsi.

Continue reading →

Eessõitva auto tagaaknalt jäi silma kleepekas Eesti Ford Scorpio Klubi. Porsche klubisse kuulumisest saan peaaegu aru, Land Roveri klubist samuti. Aga Ford Scorpio – see on ju auto, mis on vana, aga selle eest ilmetu ja kole. Vaevalt nad käivad koos üksteise sõiduriistasid imetlemas ja õlale patsutamas. Pigem on see ikka selline AAA-tüüpi koht, kus inimesed istuvad ringis, tõusevad kordamööda sõnadega Minu mini on Kerbert Norbe ja mul on kodus Ford Scorpio ja räägivad oma loo, mis neid sellise armetu olukorrani on viinud. Koduleht aitas ainult veidi mõistmisele lähemale:
Tõuke sellise koduka loomiseks andis see fakt, et kui ma otsisin endale autot, ei leidud ma internetis mitte midagi huvitavat. Ja nüüd ise aitan niisuguseid inimesi nagu mina olin 3 aastat tagasi (ma tunnen kaht inimest, kellel see sait aitas teha oma valiku). Kahjuks on maailmas veel vähe kodukaid Scorpio teemadel. Et siis klubi eesmärk on – miks ainult mina pean kannatama?

Continue reading →

… aga mitte igasugune. Ainumõeldava viisi seda teha avastasin pühapäeval – tuleb valida lihavõttepühadeaegne päev, mil enamik poode on kinni. Ja et oleks kindlam, tuleb kusagilt haarata pudel vahuveini, valada selle sisu ümber Starbucksi topsidesse ning alles siis Oxford streeti poole suunduda. Ainukesest poest, milles käisime, sai E. kohe endale ideaalsed rannakingad ja mina sain veenduda, et on olemas ühed lahedad tossud, aga ei viitsinud neid jalga proovida. Shop until you drop omandas uue, hoopis rõõmsama tähenduse. Et lisada kirss vahukooretornile, proovin järgmisl korral sama ajastust, sama kohvitopsisisu, aga mõnel vähem-turistsel tänaval.

Continue reading →

Lumi on selleks hooajaks nüüd lauatatud. Ja on viimane aeg, et kogu see porihall krempel kiiresti ära sulaks – üsna siiber on juba talvest.
Teine tööpäev viis mind muuhulgas audio-koolitusele, mida viisid läbi kolleegid Markus ja Renat. Helide maailm on üks täiesti isevärki loom, kui seda lähemalt vaadata:
Õhus liigub heli kolme sekundiga umbes kilomeetri, vedelikes tsipa kiiremini, aga metalli sees kohe mitu kilomeetrit. Võibolla ma eksin, aga võibolla just sellepärast oli lapsepõlves jube põnev kõrv vastu raudteerööbast panna ja rongi lähenemist aimata, samal ajal kui kuulda ega näha polnud veel midagi?

Continue reading →

Kurat, puhkusele jäämine on alati kõige keerulisem tööülesanne. Mõtlesin, et kirjutan ühe toreda lumelaualoo veel enne lennuki peale astumist, isegi algus on valmis:
Oi, ma ei sallinud lumelaudureid. Kuutsemäe puglasabas oli niigi tüütu seista, ja siis nad veel trükisid, kukkusid ja sõitsid isegi üle minu lühikeste Snowblade’ide ninade, pikasuusameestest rääkimata. Sellest hoolimata tekkis esimesel suusareisil Slovakkiasse mõte proovida, kuidas lauaga sõita on. Ebamugav ja valus, järeldasin, ja panin viimasteks selle päeva sõitudeks uuesti bleidid alla. Otsust kinnitas ka see, et Jens, kes sõitis päeva lauaga lõpuni, läks pärast põlveoperatsioonile.

Continue reading →

Peale nädalat uues korteris ning ainult kolme lahtipakkimata pappkasti saab vist väita, et on kolitud. Võin peale kahe ja poole kuulist pausi jälle sirge seljaga öelda, et olen kalamajakas. Või siis kalamajalane. Ja kohe järgmise lausena selgitada, et ei, Kalamajas ei ole probleeme turvalisusega ja jah, saan küll ilma suurema tülita jala Raekoja platsis (ja isegi postkastist kirju toomas) käia.
Õige aeg tänada kangelasi ja kaaskannatajaid:
Aare, sinu sangarlikult rõõmus nägu sel puhul, kui lubasin korraks tuua sinu panipaika paar pappkasti, aga tõin kümme tükki neljaks kuuks, seejuures üle päeva sealt midagi otsimas käies, paneks mind imestama, kui ma ei tunneks sind. See, et sa talusid heatujuliselt ka ehitusprahti oma esikus ja tööriistadega mürgeldamist seina taga, pani veidi imestama. Kuid see, et sa tundud arvavat, et hullem on nüüd möödas ja algab rahulik heanaaberlik elu, paneb kohe tõsiselt kukalt kratsima.

Continue reading →

On üks koht, mille sarnast sa kunagi varem näinud ei ole. Koht, kus ööd on alati valged ja taevas sinine. Koht, kus sõpradega lõõgastuda ja end täiesti vabalt tunda. Koht, kus elad oma elu muretult, et seda lõputult nautida. Kaardilt sa seda paika ei leia, aga hea õnne korral võid sinna siiski sattuda.
Ma nüüd leidsin selle koha üles. See asub Kallastel, Peipsi järve ääres. Lisaks eelpoolöeldule peab mainima, et Djadja Igor teeb maailma teiseks parimat suitsulatikat*, suurte ratastega “karakatetsja” kindalaekas pole mitte kindad vaid viin (kindlasti mitte viru valge), soome kelguga saab lohetada küll ja kell pool kümme hommikul teeb pits viina palju erksamaks kui tass kohvi. Tööl ei tohiks sellest probleeme tekkida, vähemasti seni, kui su töö sisaldab päev otsa jää peal viibimist ja võrkude lappamist.
Djadja Igor küll turismiga ei tegele, aga ta arvas, et headele tuttavatele või lihtsalt headele inimestele võin ta numbri anda küll. Küsi, kui huvitab.
* Esimest kohta hoiab mu vanaisa

Continue reading →

..on need, et uued müügimehed on helistama hakanud. Tervituseks nendele perfektse müügimehe kirjeldus, nagu see kunagi ühte konverentsi korraldades kirjutatud sai.
Ideaalse müügimehe portree
1. Ta jõuab iga päev esimese kliendi juurde juba kell pool kaheksa ehk tund aega enne kliendi saabumist
2. Koos endaga viib ta kliendile oma hea tuju, sõbraliku suhtumise, värsked lehed ning iseküpsetatud tordi
3. Iga tema tööpäev on vähemalt 8 tundi pikk, eelistatavalt aga rohkem kui 14 tunni pikkune
4. Ta tunneb oma tooteid niivõrd hästi, et käib kõigi nendega lausa perekondlikult läbi
5. Ta riietub korrektselt ja soliidselt: viigipüksid või -lehed, särk, lips, kõvakübar, kuldse otsaga jalutuskepp ning kaamelivillast sall.
6. Ta teab täpselt:
* kes on tema kliendid
* mis on klientide hobid, suuremad isiklikud saavutused ning läbipõetud haigused
7. Ta teab, missugused tooted konkureerivad tema toodetega ning oskab neist igaühe kohta rääkida vähemalt kaks laimujuttu
8. Tal on positiivne ellusuhtumine. Kibestunud ning negatiivsete vabanduste asemel toob ta ebaedu põhjuseks alati lustakaid ning lõbusaid vabandusi, mille üle koos meeskonnaga veel kaua naerda saab.
9. Tal on piisavalt mõtlemis- ja otsustamisvõimet, et teha omapoolseid ettepanekuid lahendamaks kitsaskohti firma töökorralduses, likvideerida firma tootmise või IT-ga seotud probleeme, teha iganädalaselt vähemalt kolm toimivat ja testitud ettepanekut turuosa neljakordistamiseks ning konstrueerida firma suvepäevadel ilma abimaterjalideta aurumasin.
10. Ta on sisemiselt motiveeritud ning selle tõestuseks kumavad silmad pimedas rohekat valgust

Skype oli juba eelmisel aastal kahetähenduslik – nii tegu- kui nimisõnaga, aga nüüd lisandus minu jaoks veel üks – tööandja oma. Eilsest on pool minust Skype Eesti turundusjuht ja korraldab jaekaubandus- ning partnersuhteid ja teine pool võtab osa ülemaailmsest community – turundusest. Seda, kas jagunen pooleks püsti- või pikkupidi, pole veel otsustanud, aga esimesed muljed on olemas.
Kõigepealt – kuigi tundmatus kohas vettehüppamine on ohtlik, tasub seda teha. Eriti siis, kui on teada, et ees on suplemas piisavalt suur hulk häid ujujaid. Kuigi ma ei tea interneti-tehnoloogiatest palju (ja mul on õnnestunud seda tõika juba kaks päeva edukalt uute kolleegide eest varjata), on värskel pilgul väärtust. Ideede list on juba rohkem kui lehekülg pikk. Niisiis – pankurid laevnikeks, trükkalid ministriteks, kitsed kärneriteks – ja julgemalt.
Teiseks Suur Turundustarkus – tasub teha silmapaistvaid tooteid, eriti hea, kui piiratud ressursside tingimustes. Siis muutub mõtlemine loovaks ning tegeldakse huvitava küsimustega – kuidas teha head asja veel paremaks, et suurem hulk inimesi tahaks seda “ise” kasutama hakata. Ja kuidas leida neid kõige paremaid inimesi, kes asja paremaks teha oskaksid. Versus kuidas lai üldsus keskpärasele vigurile Kuldmuna või -lõvi abiga veidi tähelepanu pööraks, et keegi seda mõne aja võibolla kasutaks.
Ja last but not least, esimese korruse köögi väikesest kohvimasinast tuleb maitsvam kohvi kui suurest.