Category: Kitesurfing

Kitebeach review – I liked Bulabog beach on Boracay, the Philippines

I really really liked kiteboarding at Bulabog beach on Boracay. It has a lot speaking for it: shape that gives you both freeridable chop, near-perfect flat for those fast runs and nice waves behind the reef. There are bigger and more beautiful beaches out there but none with three different ‘terrains’ on one small beach like this. It was just awesome. It also has the infrastructure you need on the beach: a couple of cafes and bars, kitesurfing shops to store your gear or rent sizes you are missing, beach boys that help to rig, launch or pack your kites and, last and perhaps least, hot spectators that give you the motivation to jump a meter higher and work on your smooth transitions or grabs.

bulabog.JPG
It has two problems, however. First, Boracay directs the sewage straight into the sea on the Bulabog side of the island which makes water near shore dirty, and I mean getting a rash kind of dirty. Secondly, there are lots of kiteshops which means there are lots of students, so area close to the beach tends to get crowded. As such I wouldn’t recommend Boracay to beginners that spend a lot of time in the water near shore. But if you’re intermediate or an advanced kiter, you can leave the crowds behind and either hit the surf further out or go around the small peninsula to kite at the south end of the beach. The water will be cleaner there as well. You can also ride to the island just south of Boracay to kite on Union beach which supposedly is even better for wave riding – as it’s a bit of a trip one shouldn’t do the ‘commute’ alone so unfortunately I didn’t end up going. Next time, then.

There’s many things to be said about Boracay itself. There’s a lot not to like there. Because Mother Nature has been very generous when shaping the White beach and because of easy access to the island it can be very touristy and crowded. In fact, on my first two days on Boracay I almost hated the place: hotels crammed densely on the beach, beaches full of people, shit techno-pop thumping from bars, inflated prices. Then two things happened: first we learned where the most crowded and noisy places so we could safely ignore them. And we discovered the southern tip of the White beach which is charmingly underdeveloped, and as such much quieter. It’s the kind of place where you can just sink in a chair, read a book or watch the sunset.

So all in all Boracay is a bit of smorgasbord that has some really awesome bits and a couple of things to watch out for. What comes to Bulabog beach then like with a certain nocturnal activity, sometimes you have to get dirty to have fun.

Tips: stay on Bulabog or the south end of the White beach, leave your kites with Jojo at the Timog kite shop (look out for Airush flags) and always always ask not to add sugar when you’re ordering one of the delicious mango shakes.

Lohesurfamine – mis, miks, kes, kuidas

Vahel on tore eesti keeles mõni pikem jutt valmis kirjutada, eriti kui teema on südamelähedane. Siin äsja meesteajakirjas ilmunud lugu lohetamisest.

Tümaki! sadasin peale umbes 15-meetrist õhulendu tagasi rannaliivale ja lohisesin vähemasti teist samapalju piki liiva edasi, proovides lohet kuidagi kontrolli alla saada. Luud jäid terveks, ja veidi tuikava jalaga sain kuidagi esimese “päris” sõidupäeva tehtud. Olin nüüd lohesurfar! Lohesurfar, kes pidi küll tuliuue kama viieks nädalaks karkude vastu vahetama, aga siiski lohesurfar. Pealegi selline, kes enam kunagi ei tee lohe õhkulaskmisel nii suuri vigu.

cubakite.jpg
Tänu suhteliselt suurele võimalusele millegi sama rumalaga endale viga teha on lohesurfil juures ohu, adrenaliini ja magus-valusa naudingu maitse. Võibolla just sellepärast on see vaid kümmekond aastat laiemalt levinud ala nii kiiresti populaarsust võitnud.

Continue reading

Inglismaale lohetama – osa I

Kunagi ei tea, millal saareriigil on paar päeva vaba aega ja natuke tuult ja selleks puhuks minu esimeste sõitmise põhjal mõned õpetussõnad.
Tuule ütleb loomulikult Windguru. Londonist startides on põhjatuulega mõistlik vaadata Whitstable’it ja kõikide muude tuultega West Witteringi. Neist esimene pole tegelikult suurem asi loherand, aga annab mõista, mis toimub Sandwich Bays, mis on lohetamiseks mõõna ajal superluks – üsna tühi liivapõhjaga rand. Minnis Bay on stabiilsema tuulega, kuid laine on suurem ja rannas on betoonkolakaid ja rannaputkasid, millega ei ole ei endal ega lohel mõtet kokku puutuda. Teiste Londonist itta jäävate randade kohta loe siit.
Mitte-põhjatuultega on kõige mõistlikum sõita Inglismaa lõunarannikule. Sattusin West Witteringi täiesti tuulevaikse ilmaga ja sõita ei saanud, aga tundus, et mõõnaga on madala veega flat‘i väga pikalt. Samas teadis keegi rääkida, et lohetamiseks hoopis parem on sõita üle lahe Haylingi saarele, kus on sõiduvõimalus praktiliselt iga tuulesuunaga, rohkem sõitjaid, ja ka spetsialiseerunud loheklubisid.

Continue reading

Written by Comments Off on Inglismaale lohetama – osa I Posted in Kitesurfing

Mida teha 27. detsembril Stroomi rannas?

stromka.png
Võib teha näiteks väga halba pilti, nagu see siin. Või teine variant – pühkida tolm lohelt ja minna sõitma. Ja arvasid ära, just see teine eelnes sellele esimesele. Natuke naljakas tunne oli, süüa pühadelaualt ülejäänud piparkoogid ja hakata siis kahte kalipsot üksteise peale selga tõmbama. Aga 8 m/s tuul ja flat vesi tegid oma töö kenasti. Ainult vesi oli veidi jahedavõitu. Suvi hakkab vist läbi saama.

Uudis – eile ei saanud surfata

Üleilse seisuga olin üheksa päeva jooksul merel käinud kuus korda. Eile oleks peaaegu täitunud seitse kümnest, aga koos tööpäevaga lõppes tuul.
kite.png
Kui keegi käiks sagedamini kui üle päeva jõusaalis, aeroobikas, sulgpalli mängimas või kus iganes mujal, siis ma veidi imestaks. Ja tegelikult imestan ka iseenda üle. Kuidas ma talun liiva elutoas, lepin õhtuplaane kokku tärnikesega “kui just tuul ei puhu” ja unustan tuulemõõtjate jälgimise kõrvalt tähtsaid toimetusi. Täna näiteks suri üks toataim lõplikult, läks pooleks, sest keegi (loe: mina) ei olnud teda ammu kastnud.
See on lugu, millel ei ole moraali.

Mis toimub pildil?

wake-kraana.jpg
Variant A: Läti kraanajuht harjutab kujund-paneelitõstmist*
Variant B: Läti veelaua-masina operaator tegeleb kinnikiilunud nööriga
Variant C: lätlane on lihtsalt karjääri teinud ja sattunud tööle kõrgele kohale
Variant D: lätlane teeb säästu-benji-hüpet ilma nöörita
Õige variant on mõistagi B. Vaid 30 km Riiast lõunasse asub Läti esimene wake’i-järv, kus seitsme lati eest saab tund aega trossi otsas mööda järve kihutada. Lainet küll ei ole, aga ideaalne pööreta ja handlepass‘ide õppimiseks. Kui natuke vaeva näha, saab ka veest välja; mina näiteks tegin oma esimesed 180-hüpped. Nagu jutud käivad, tehakse Riiga varsti veel üks selline jurakas.
* Kujund-paneelitõstmine on – umbes nagu naisekandmine meile – ainuke ala, milles lätlased on võitmatud.

Eile algas hooaeg

Inimtühjas Pirita rannas ulus ainult tuul. Üle 10 meetri sekundis ja jänesed olid lainetel. (Nagu pärast selgus, oli ka Jänes lainetel, aga Püünsis). Ükski normaalne inimene ei roni sellise ilmaga mereranda. Ja just sellepärast ma vist olingi sinna sattunud.
10-se lohe aasad otsustasin viimasel sekundil täis-powerisse reguleerida ja nii ta läks. Esimene kohtumine veega mõjus piltlikult öeldes külma dušina – siin vist üle vee minuti vastu ei pea, käis peast läbi. Kui esimest korda vett suhu sattus, oli hammastel see vana hea jäätisesöömise tunne. Kuna kindaid ei olnud, sais kuuekraadises vees kätest kiiresti valutavad küüntega tombukesed. Sellest hoolimata (või tänu sellele) peaaegu religioosne kogemus töönädala lõpetuseks.
Ühtegi muud tegevust ei soostuks ma nii külmas vees harrastama, ei ainsatki.
IMG_4795.JPG
Pildil on illustreeriv tähendus, Vietnam 2005, Taavet tegi.

Lohekalender

Puhas kuld – Läti lohesurfarid (või nende allikad) on kokku pannud listi maailma parimatest lohesurfirandadest koos parimate sõidukuudega. Neist käinud olen kahes ehk siis vaja on veel silma jägi umbes 70-sse minna.
IMG_4798s.jpg
Pilt pärineb Taaveti kaamerast Mui Ne rannast ja sellel on vägagi illustreeriv tähendus.
Jaanuar
Western Oz, cape town-South Africa, La ventana-mexico, Boracay-philipines, Namibia, St. Louis-Senegal, Copal-Costa Rica, Mui Ne Bay-Vietnam, Nashiro-Japan, Baja, Barbados, Kenya-mombasa, BVIs, Carmelo-Uruguay, Buenos aires-Argentina, Hong Kong, Puclaro-Chile, Yemen-Red Sea, Zanzibar, Bahamas, Adicora, Tarifa
Veebruar
Margarita, Western Oz, St. Louis-Senegal, cape verde, Melbourne, Hua Hin – Thailand, South Africa, La ventana-mexico, Boracay-philipines, Cap Chevalier-Martinique, Zanzibar-Tanzania, Copal-Costa Rica, Mui Ne Bay-Vietnam, Belize, Florida-USA, Nashiro-Japan, Baja, Barbados, South Padre Island-(TX)USA, Esbjerg-Denmark, cabarete, Bonaire-Carib, St. Lucia-Carib, Whitehaven-Whitsunday Islands, BVIs, Noordwijk ann Zee-Netherlands, Puclaro-Chile, Yemen-Red Sea, Bahamas, Coche, Adicora, Tarifa

Continue reading