… aga mitte igasugune. Ainumõeldava viisi seda teha avastasin pühapäeval – tuleb valida lihavõttepühadeaegne päev, mil enamik poode on kinni. Ja et oleks kindlam, tuleb kusagilt haarata pudel vahuveini, valada selle sisu ümber Starbucksi topsidesse ning alles siis Oxford streeti poole suunduda. Ainukesest poest, milles käisime, sai E. kohe endale ideaalsed rannakingad ja mina sain veenduda, et on olemas ühed lahedad tossud, aga ei viitsinud neid jalga proovida. Shop until you drop omandas uue, hoopis rõõmsama tähenduse. Et lisada kirss vahukooretornile, proovin järgmisl korral sama ajastust, sama kohvitopsisisu, aga mõnel vähem-turistsel tänaval.

Tööreisidele vahelduseks saime ka uuelaadse sõõmu Londoni ööelu. Camdenist flaier, taksojuhilt umbusklik pilk (mida sa ise teeksid, kui pühadeööl paluvad kliendid sind viia Crucifiction Lane‘ile) ja leidsime klubi, milles olid kokku saanud Levikas, Amsterdam ja kellegi palju Indias viibinud inimese sisekujundusmaitse. Ei mingit posh-shampusejoomist ega teleseriaalikuulsusi; ainult puhas rokkimine. Sigaretihaisu asemel imbus nurkadest tantsuplatsile millegi muu suitsetamise lõhna, mille peale turvamehed tegid sellist nägu, et nad on ka noored olnud. Tõeline underground, ja seda muljet vürtsitas asjaolu, et Jack’s Club olla ümber ehitatud vanast metroojaamast.
Nii et .. täitsa toredate nüanssidega linn. Kui Sheraton Park Lane’i juhtkond poleks püstitanud isevärki Guinnessi rekordit selles, kui väikese vanni ja telliskiviseinase vaatega saab olla üks pargiäärne hotellituba, oleks jäänud nii tore mulje, et läheks või reedel jälle.

Nii aitasime Londoni taksojuhil klubi otsida