Category: London

No more wonderwall

Greetings from San Francisco, a place where surf and burritos are good and Silicon Valley is near. In all this haste there’s a bit of bad news I haven’t told you. Just before I left London I saw that the Red Lion pub near my old flat has sold out and they’ve taken the wonder out of the wonderwall. [Sigh]. This is what the damn thing looks now:

photo-1.jpg
As a nod to the glorious past of this pub wall here’s its colorful history as seen by yours truly. Back in February 2008 I saw a few people messing with a poster I quite liked.
first.jpg
What I saw the next day was even more likeable.
second.jpg
Then, a couple of months later there was this instead.
third.jpg
Sweet, this keeps getting better and better, I thought and now I was already looking forward to the next piece of street art. April last year brought us this.
fourth.jpg
As soon as a month later there was a new street marvel to be marvelled. Little did I know it was the last one.
fifth.jpg
Enjoy your meals at the Red Lion! (There’s little else to enjoy there now).

Keeping track of my favourite wall in Shoreditch

This wonderwall near my home is a good example of immaterial benefits of living in East London. This was before.

Then one morning late last summer it had been replaced by this:
DSC00877.JPG
And now it’s this:
DSC01150.JPG
This clearly outweighs having to dodge armies of pissed people on weekends and streets filled with kebab wrappers, no?

Written by Comments Off on Keeping track of my favourite wall in Shoreditch Posted in English, London

Behind the scenes of the T-Mobile ad

By now you’ve surely seen the new T-Mobile ad. Such a great idea! A friend who was in the video told me they had five full days of rehearsal, at first in some huge building in North London where the life-size plan of Liverpool Street Station was drawn onto the floor and at night in the station itself thereafter. They shot the thing six times with 16 (or was it 14) cameras, with half-hour breaks between the shoots. Dancers were carefully choreographed to leave corridors between them so no-one would miss their train and there were station official present to green light the beginning of each take. Which all makes it a great idea that is also executed brilliantly.

The only thing I couldn’t understand is that the guy I spoke with reckoned that 40.000 pounds was paid out to the dancers. With 400 dancers involved, can it really be just 100 pounds per hard working dancer?

Navitrolla pop-up näitus Tate Modernis

rubber%20duck%20flew%20over%20the%20crack.pngKõik algas sellest, et üsna detsembri alguses tüli külla sõber Navitrolla, et Londoni kunstigaleriides ringi vaadata, koos paar õlut võtta ning siis edasi Portugali poole purjetada. Ei teagi, kas tänu Londoni äratatud inspiratsioonile, kunstitarvete poele meie maja lähedal, galeriidele või nimetatud paarile õllele jäi ta aga pikemaks. Iga päev muutis ta minu ja Taaveti elutoa stuudioks, kattis kõik horisintaalsed pinnad värvide, pintslite, kuivavate tööde või abivahenditega ning vihtus maalida nii et värvi pritsis.
Niimoodi pooljuhuslikult (tegelikult muidugi pole siin elus midagi juhuslikku) algaski kuukene, mida meie lapselapsed kunagi hakkavad teadma kui Navitrolla Londoni perioodi. Iga päev töölt tulles oli lahe vaadata, mis päeva jooksul juurde oli sündinud. Kuhu oli tekkinud krundikiht, kuhu pilveke, kuhu kealekirjaku kaelale mustrit juurde. Hea mitu pilti said ka päris valmis ning patt oleks neid olnud maailmale näitamata jätta. Kuna aega oli vähe ning Navitrolla enda sõnul tihti unustavad näituse korraldajad ja ka vaatajad ära mis on näituse mõte tuli tal mõte see teha kusagil üsna eksprompt-korras. Viisil, mida allakirjutanul oli au ristida pop-up näituseks. Ehk siis näituseks, mis kas kooskõlastatult või kooskõlastamata kuskile tekib ning sealt täpselt õigel ajal kokku korjatakse.
2172110551_03b8fd849d.jpg
Näitus toimus täna, ning nagu terasemad pealkirjast juba välja lugesid, oli kohaks tagasihoidlikult Tate’i modernse kunsti muuseum. Otse turbiinihallis väljasoleva ning tsivilisatsiooni lõhestatust sümboliseeriva lõhe kõrval. Omamoodi tore vimka on selles, et näitusele nime andnud äsjasündinud maalil Rubber duck flew over the crack on kasutatud juba Navitrolla varasemast loomingust (vaata näiteks pilti Kuidas ületada lõhe meie vahel ja pane tähele, et üks loom on must ja teine valge) tuttavat pragunenud maapinna motiivi. Need lõhed, üks tsivilisatsioonis, teine betoonis ja kolmas maalil, on kokku loodud!2172901978_b218102c5c_m.jpg
Näitus võeti huviga vastu, eriti ühe turvatöötaja poolt, kes õnneks osutus väga mõistvaks. Ta kuulas meil, kulm kortsus, ära, aga lubas meil rahulikult lõpuni toimetada. Hiljem tõi koguni voldiku selle kohta, kuidas tegelikult Tate Modernis näituse korraldamine käib.
Loen seega pühapäeva igati kordaläinuks. Näidatud pildid jõuavad kolmapäeval koos Navitrollaga Eestisse, kus neid varsti tema uues galeriis näha peaks saama. Pildid tegi Taavet ning neid on rohkem väljas tema Flickr’i lehel.

S&M kohvik

S%26M%20cafe.png
Au ja kiitus sellele toidukohale, mis lisaks poti ja pannidega õigesti ümberkäimisele valdab hästi ka huumori kasutamist. Eile mööda jalutades polnud väga näljane, aga kui jälle Spitalfieldsi (või Portobello) turule asja on, lähen proovin ära, kui hästi nende pakutav veresooni ummistab.

Sul on Londoni suhtes õigus

On inimesi, kellele London üldse ei meeldi. Seal on ju räpane ja kuidas sa saad sellise trügimise, sagimise ja linnastressi keskel elada, kuulen tihti. Ning et London on ju NII kallis.
Nendel, kes nii ütlevad, on tuline õigus. Lisaks sellele on siin ka palju sekeldusi terroristidega.
Vaevalt on viimasest evakueerimisest ja metrooliinide peatumisest möödas kolm kuud, kui kuskilt leitakse bensiinikanistreid täis auto. Tegelikule ohule lisaks toob selline sündmus kaasa transpordisüsteemi seisaku, mis tekitab tõsiseid jamasid ka nendele, kes ise busside-metroorongidega ei sõida.
London võib vahel olla väga ebameeldiv.
Ometigi leidub kaheksa miljonit inimest, kes peavad saareriigi pealinnast väga lugu. Või vähemasti piisavalt, et selles linnas elada. Mõni tuleb suveks tööle ja maailma vaatama, teine tuleb kümneks aastaks või terveks eluks karjääri tegema, muusikavallas läbi lööma või muud moodi maailma vallutama. Ja mida iganes Londonist ka otsida, see on siin olemas. Küsimus on ainult selles, kas oskad selle üles leida. Mina olen esimese siin veedetud poolaasta jooksul kõige rohkem rõõmu tundnud igal pool ja alati toimuvatest kontsertidest, stand-up komöödiatest, kõikvõimalike rahvuste köökidest ja sellest, et tööelu on hoopis teise käigu sisse saanud.
Niisiis, London võib olla väga meeldiv ja tore koht. Eriti kui jätad kuulsate inimeste vahakujud ja Oxford Streeti vahele. Päris linn asub mõne metroopeatuse kaugusel idas, põhjas või läänes (sorry, lõunalondonlased).
Nii väites tuleb meelde vana araabia lugu, kui kohtusse saabub mees, kellele kohtumõistja mingis küsimuses õiguse annab. Siis tuleb tema juurde tüli teine osapool, kellel kohtumõistja kinnitab samuti õiguse olevat. Keegi kolmas mees arvas, et kahel ei saa ju korraga õigus olla, mille peale kohtumõistja lausus, et ka temal on õigus. London on piisavalt suur ja mitmetahuline, et meeldida ja mittemeeldida ühekorraga, ja nii üht- kui teistpidi mõeldes on õigus.
Leheruumi mõistujutule kulutamise asemel oleks võinud ju hoopis kirjutada, mis tooniga inimesed Gordon Brownist räägivad, kuidas terroristid on või ei ole viimastel nädalatel Londoni elu halvanud ja kuidas on inimesed harjunud suitsetamise keeluga avalikes kohtades. Aga suvi on. Kes see ikka viitsib tõsiste teemadega tegeleda. Ja kui arvad, et paljud siiski viitsivad, siis sul on täiesti õigus.
Kirjutatud Ekspressile.

UK-sse tööle – veel paar asja, näiteks see, et küsija suu pihta ei lööda

Pangad

Olgu öeldud veel üks asi UK pankade kohta. Kujuta ette pilti, kus ühel pool seisab Metsiku Lääne kiireim püstolitõmbaja ja teisel pool saareriigi pank. Õhk on pinevusest paks, aknad on täis ehmunud näoga pealtvaatajaid ja ainukeseks hääleks on uluv tuul. Äkitsi liigub kauboi käsi püstolikabuuri poole – aga veel enne, kui tema sõrmed rauda puudutavad, on pank välja kirjutanud 30-40 naelase trahvi hilinenud otsekorralduse või overdraft‘i eest.
Kogesin paar nädalat tagasi seda ebamaist kiirust oma nahal. Üüri otsekorralduse päeval oli kontol paarsada naela puudu. Kui päev hiljem kontole raha juurde saabus, oli juba varahommikul ukse vahelt sisse libistatud kiri, et minu kontolt võetakse trahviks 35 naela. Mõttes siunasin küll ennast, küll panka, ja otsustasin seda õppetunnina võtta, teadmata päris täpselt, mille õppetund see oli. Täna siiski igaks juhuks helistasin panka, selgitasin olukorda ja palusin kaaluda selle trahvi tühistamist. 30 sekundit hiljem teatas naishääl telefonis, et trahv on tühistatud ja et kas ta saab minu heaks midagi veel teha. Minu meelest oli ta sellega teinud piisavalt, et ma edaspidi julgen Lloyds TSB-d ka teistele soovitada. Veel soovitan ma kõikidele, kellel kunagi on UK pangatrahvidega tegemist, alati ja igal juhul selle tühistamist taotleda. Nagu teistega rääkides aru sain, polnud see esimene ega viimane kord, kus trahv lihtsasti tühistati.

Töö leidmine

Täna kirjutas blogilugeja Viljar: Lugesin huviga teie postitust seoses inglismaal elamise ja sealsete asjaajamistega. Asjalik jutt, mis kulub täitsa ära. Kuid mul tekkis küsimus, et ehk oskaksite soovitada ka töö leidimist saareriigis?.
Üks hiljuti Londonisse saabunud tuttav teadis soovitada Gumtreed ja Londonjobsi. Ise leidis ta töökoha ühte peenesse hotelli CV ise kohaleviimisega. Erialaseid töökuulutusi on alati vastava valdkonna ajalehtedes-ajakirjades ning poed-baarid otsivad töötajaid ka siltidega akendel. Midagi juurde ei oska lisada, kuna pole ise aktiivse tööotsimisega kokku puutunud.

Maailma naba

Krister Ekspressis küsis, kuidas London on. Ma siis kirjutasin:
Pea terve 20. sajandi oli mitteametlikuks maailma pealinnaks New York, ning selle mõju oli tunda igal pool kokteilimenüüdest rahaasjadeni. Praegu ajab londonlasi aga elevile mõte, et nende kodulinn mitte ainult ei jõua Suurele Õunale maailma naba olemises järele, vaid võtab selle tiitli erilist vastupanu kohtamata ära.

Guardiani hiljutine laupäevanumber tõi välja kõnekaid fakte. Londonis loodi kolme aastaga finantssektoris juurde umbes 13 000 töökohta, mis tähendas pea viieprotsendilist kasvu, samal ajal kui New Yorgis jäi 2000 võrreldavat töökohta vähemaks. Ka uute firmade börsile viimise osas on London ülemererivaalist ees, andes selgelt mõista, kummal pool Atlandi ookeani asub maailma finantskeskus.
Raha rahaks, on palju teisi saareriigi pealinna kasuks rääkivaid näitajaid. Tate’i moodsa kunsti muuseumis käib aastas 3,9 miljonit inimest, ­ookeanitaguses Momas aga “vaid” 2,7 miljonit. Kuigi Broadway ja West Endi etendusi käib aastas vaatamas võrdne arv inimesi, on viimases etendused lühemat aega mängukavas ning uutel tegijatel ja suundadel on lihtsam esile tõusta. Selle juttu kirjutamisele eelnenud õhtul tundsin seda omal nahal – viimased 20 minutit nähtud ühemehe-show’st oli näitleja laval ihualasti, kui sokid ja tossud välja arvata. Ka sellele “eriefektile” vaatamata oli sisu päris hea. Ja siis veel Guardiani väide, et kuigi mõlemad linnad on kirjud, paistavad Londonis eri kultuurid rohkem välja – üks on rahvusvaheline linn ja teine lihtsalt Ameerika linn, kus elab palju välismaalasi. Minu viimasest ja seni ainsast NY külaskäigust on möödas juba viis aastat, nii et pead anda ei saa, aga nähtu põhjal kipun samamoodi arvama.

Continue reading →