Maailma naba
Krister Ekspressis küsis, kuidas London on. Ma siis kirjutasin:
Pea terve 20. sajandi oli mitteametlikuks maailma pealinnaks New York, ning selle mõju oli tunda igal pool kokteilimenüüdest rahaasjadeni. Praegu ajab londonlasi aga elevile mõte, et nende kodulinn mitte ainult ei jõua Suurele Õunale maailma naba olemises järele, vaid võtab selle tiitli erilist vastupanu kohtamata ära.
Guardiani hiljutine laupäevanumber tõi välja kõnekaid fakte. Londonis loodi kolme aastaga finantssektoris juurde umbes 13 000 töökohta, mis tähendas pea viieprotsendilist kasvu, samal ajal kui New Yorgis jäi 2000 võrreldavat töökohta vähemaks. Ka uute firmade börsile viimise osas on London ülemererivaalist ees, andes selgelt mõista, kummal pool Atlandi ookeani asub maailma finantskeskus.
Raha rahaks, on palju teisi saareriigi pealinna kasuks rääkivaid näitajaid. Tate’i moodsa kunsti muuseumis käib aastas 3,9 miljonit inimest, ookeanitaguses Momas aga “vaid” 2,7 miljonit. Kuigi Broadway ja West Endi etendusi käib aastas vaatamas võrdne arv inimesi, on viimases etendused lühemat aega mängukavas ning uutel tegijatel ja suundadel on lihtsam esile tõusta. Selle juttu kirjutamisele eelnenud õhtul tundsin seda omal nahal – viimased 20 minutit nähtud ühemehe-show’st oli näitleja laval ihualasti, kui sokid ja tossud välja arvata. Ka sellele “eriefektile” vaatamata oli sisu päris hea. Ja siis veel Guardiani väide, et kuigi mõlemad linnad on kirjud, paistavad Londonis eri kultuurid rohkem välja – üks on rahvusvaheline linn ja teine lihtsalt Ameerika linn, kus elab palju välismaalasi. Minu viimasest ja seni ainsast NY külaskäigust on möödas juba viis aastat, nii et pead anda ei saa, aga nähtu põhjal kipun samamoodi arvama.
Maailma pealinna teema tekitas lehe ilmumise päeval õhtusöögilauas, kus mina olin ainukene mitte-britt, parajalt elevust. Neljakümnendates põline Londoni elanik arvas, et New Yorgi ainuke eelis on veidike parem ilm, kusjuures tõesti ainult veidike parem. Ning lisas, et võib-olla oleks London parema kliimaga tegelikult hoopis halvem koht, sest millest rääkimisega inimesed siis ladusalt vestlust alustaksid. Teine ei unustanud kiita linnapea Livingstone’i hiljuti kehtima hakanud ummikumaksu eest ning viitas juba mainitud artiklile, mille kohaselt Suures Õunas kestab ummikutega tipptund lähitulevikus kogunisti 12 tundi. Kultuurist ja kultuuridest rääkides olid minu kaaslased täiesti kindlad, et nad elavad maailma pealinnas. Olümpiatuli saabub viie aasta pärast ju ikkagi siia, mitte kuskile mujale.
Ma ei usu, et paljud londonlased selle üle oma pead vaevavad, kas nende kodulinn on esimene, teine või kuskil neljandas kümnes. Nimelt sellisel tagasihoidlikul positsioonil on London maailma linnade elukvaliteedi edetabelis, tõsi küll, ülemererivaalist seitse kohta eespool. Mõlema linna kerjused jätkavad kerjamist, finantstöötajad 2006. aasta rekordiliste boonuste ärakulutamist ja -paigutamist, turistid vaatamisväärsuste ummistamist ja sisserändajad õnne või iseenda otsimist.
Kaugel Shanghais ja teistes Aasia keskustes on aga inimestel ilmselt veel vähem põhjust pead murda, missugune Õhtumaa linnadest parasjagu ennast kõige keskuseks peab. Nende praeguse kasvutempo juures ei ole ülaltoodud arutelul ka erilist mõtet.