Siuh
Vikat käis südamest läbi
Pronks
Natsionalismil pohmell
Kaks
Tõde on, või rohkemgi
Koit
Hiljem, veel vähe kell
(kummardus Tõnis Mäele ja Chalice’ile)
Soovitan ka vanemaid tekste.

Orkester sammub jäigal sammul merre
Trummimürts saab trummilartsuks
Tromboonimehel hirmupisik tekib verre
Ja kuskil poide juures läheb tantsuks
Vist linnapea jääb varsti täis ning upub.
Eskort head nägu teeb. Ja sigarette.
Terve mõistusega olukorda hinnates
On meie iseseisvus mõeldud siia vette.

Lugesin hommikul sõprade ja tuttavate blogisid ja sean teada palju kasulikku näiteks jalgpalli, Soome muusika,Berliini metroojaamade, Tallinn-Tartu maantee ja isegi isikukoodi avalikkuse kohta. Et aga maailm sellest asjalikkusest kreeni ei vajuks, siis minu poolt jäävad nädalat lõpetama mõned täiesti mitte-harivad luuletused.
Sa oled kôiksuses
Ja oma kodulaua ääres
On sinus kokku saanud Vaim
Ja ametnik
Läed ajalukku ehk
Kuid enne lähed kempsu
Sa otsid elu môtet
Tuhvleid samuti

Continue reading →

Kui ärkan, jalgadel on pori
Mu kasimatus süüdi selles pole
Vist jälle serenaadi keset ööd
Su akna juures laulnud olen
Pidžaama taskust rinnahoidja
Avastan, kui kohvi joon
Segan suhkru tassi ära
Mõtlen – kummalised lood

Su posteri sean vastumeelselt seinale
kui saabub seitsmes päev.
Pean hakkama sind jälle kummardama
Su nimeline kirik asub Lasnamäel
Su pildiga ikooni pühakojast näppan
ja vale varjamiseks vasetan
Ning viiruk lõhnab justkui pilkamisi,
kui altarile hingepori asetan.
Ma mõtlen sinu usku igaveseks jään
Et meie vahel alatine seotus
Seejuures päris täpselt veel ei tea
On see nüüd tõotus või on teotus

Nutsin
Sa olid ilus ja salaja
Veel tahan sind endale
Või mitte polegi küsimus
Kõlab, kas eile kustunud
Leek võib ka veel praegu
Teha haiget
Ja kas ma võin nutta

Enne roomama õpi,
alles siis saad lendu tõusta,
madu teadis.
Hoopis vähem filosoofiliselt
juba väikse poisina end vares
lendu seadis.

Nick Hornby rokib. Rohkem kui Keith Richards. Peaaegu nagu Keith ruudus. Õnneks ja kahjuks pole ta rokkar, vaid kirjanik ja ta teeb oma kitarririffid ja trummisoolod pehmete ning kõvade kaante vahel.
“Polysyllabic spree” tuli välja viimasena. See on raamat lugemisest. Samas ka sellest, mida inimesed teineteisele peale jalgpallimängu ütlevad ja mida nad ei ütle; välditavatest ja vältimatutest rinnanibudest; hetkest, mil alternatiivist saab mainstream; suitsetamise mahajätmisest ja sellest, et halvas lugemises pole mõnikord süüdi kirjanik, vaid lugeja. Seepärast tulebki siia üle pika aja üks luuletus. Ja kui see tundub keskpärane või halb, siis küsi endalt, kas lugesid seda ikka piisavalt hästi.
Tasahilju tekiserva kergitan
Sealt hiilin dushi alla
Vaikselt riietun, vôileiva söön
Ning nôudega ei kolista
Üks pilk veel magavale kujule
Siis ukse sulen
Väga vaikse kolksuga
Ei taha Kaastunnet nônda vara äratada