Category: Luuletus

Luuletus, üle pika aja

Saatsin sõbrale täna ühe jutu jätkuks ühe vana luuletuse. Kuna see kutsus esile positiivse emotsiooni, riputan ta siiagi. Ja äkki varsti jälle.

EESTLASEKS JÄÄN

Ma olen lihtne eesti mees
Siin keset põlde, metsi
Kardula ja nisu maikuus panen maha

Kuudis Pauka on, ja
Aias abistamas naine
Paukat patsutan, ja naisele ma vahel panen taha

Söön muidu lihtsalt
Vahel siiski püssi toon
Ja toidulauale saan hirve, põdra

Kui püha käes
Joon ennast maani täis
Löön kulmu vahvalt rulli hüval sõbral

Don’t cry for me, Argentina

Don’t cry for me, Argentina
Slovenia said it’d do it
Turkey, you can stop the song
Thailand will sing it later
No need to open doors, my Poland
It’s Belgium’s turn today
Tansania, leave my soul alone
To Sweden I have sold it

I’m off to my next odyssey. You guessed it, Argentina this time. Travel journal on its way, and hopefully better than this poem.

20. august

Orkester sammub jäigal sammul merre
Trummimürts saab trummilartsuks
Tromboonimehel hirmupisik tekib verre
Ja kuskil poide juures läheb tantsuks
Vist linnapea jääb varsti täis ning upub.
Eskort head nägu teeb. Ja sigarette.
Terve mõistusega olukorda hinnates
On meie iseseisvus mõeldud siia vette.

Maailm vajab tasakaalu

Lugesin hommikul sõprade ja tuttavate blogisid ja sean teada palju kasulikku näiteks jalgpalli, Soome muusika,Berliini metroojaamade, Tallinn-Tartu maantee ja isegi isikukoodi avalikkuse kohta. Et aga maailm sellest asjalikkusest kreeni ei vajuks, siis minu poolt jäävad nädalat lõpetama mõned täiesti mitte-harivad luuletused.
Sa oled kôiksuses
Ja oma kodulaua ääres
On sinus kokku saanud Vaim
Ja ametnik
Läed ajalukku ehk
Kuid enne lähed kempsu
Sa otsid elu môtet
Tuhvleid samuti

Continue reading

Pühapäevahommik

Kui ärkan, jalgadel on pori
Mu kasimatus süüdi selles pole
Vist jälle serenaadi keset ööd
Su akna juures laulnud olen
Pidžaama taskust rinnahoidja
Avastan, kui kohvi joon
Segan suhkru tassi ära
Mõtlen – kummalised lood

Vaatasin, et pole siia ammu ühtegi luuletust riputanud

Su posteri sean vastumeelselt seinale
kui saabub seitsmes päev.
Pean hakkama sind jälle kummardama
Su nimeline kirik asub Lasnamäel
Su pildiga ikooni pühakojast näppan
ja vale varjamiseks vasetan
Ning viiruk lõhnab justkui pilkamisi,
kui altarile hingepori asetan.
Ma mõtlen sinu usku igaveseks jään
Et meie vahel alatine seotus
Seejuures päris täpselt veel ei tea
On see nüüd tõotus või on teotus

Lugemisest, kirjutamisest, kaastunde äratamisest ja muust

Nick Hornby rokib. Rohkem kui Keith Richards. Peaaegu nagu Keith ruudus. Õnneks ja kahjuks pole ta rokkar, vaid kirjanik ja ta teeb oma kitarririffid ja trummisoolod pehmete ning kõvade kaante vahel.
“Polysyllabic spree” tuli välja viimasena. See on raamat lugemisest. Samas ka sellest, mida inimesed teineteisele peale jalgpallimängu ütlevad ja mida nad ei ütle; välditavatest ja vältimatutest rinnanibudest; hetkest, mil alternatiivist saab mainstream; suitsetamise mahajätmisest ja sellest, et halvas lugemises pole mõnikord süüdi kirjanik, vaid lugeja. Seepärast tulebki siia üle pika aja üks luuletus. Ja kui see tundub keskpärane või halb, siis küsi endalt, kas lugesid seda ikka piisavalt hästi.
Tasahilju tekiserva kergitan
Sealt hiilin dushi alla
Vaikselt riietun, vôileiva söön
Ning nôudega ei kolista
Üks pilk veel magavale kujule
Siis ukse sulen
Väga vaikse kolksuga
Ei taha Kaastunnet nônda vara äratada