Paadiga Tallinnast Tartusse
“Vaatame, et sõidate siin üsna kenasti Eesti pool. Jätkake nii ja olge ettevaatlikud, sest teile sõidab järgi Vene piirivalve hõljuk üsna suure kiirusega.”
Sellise kõne sain Eesti piirivalvelt, kui olin parasjagu paadiroolis keset Narva jõge kümmekond meetrit Vene Föderatsiooni piirist. Samal ajal pidin jälgima meie asukohta digitaalsel kaardil, kärestikulist jõge ennast ja sel päeval pirtsakaks osutunud mootori temperatuuri. Iga navigatsiooniviga või mootoririke oleks tähendanud Vene piirivalve kätte sattumist, ja see omakorda oleks tähendanud päevi, nädalaid või kuid mõnes sellises Kingissepa majutusasutuses, mille aknaid katavad trellid.
Minu juba niigi erutatud närvisüsteemi tuli peale portsjon värsket adrenaliini ja ma tabasin end mõttelt, et see hetk ajas on natuke liiga põnev. Ma ei olnud otseselt püstitanud eesmärki, kui põnev peaks olema paadiga sõit Tallinnast Tartusse, aga mis iganes adrenaliinieesmärgi ma oleks endale püstitanud, oli see nüüd ületatud.
See oli reisi kõige pingelisem hetk, suur osa Tallinn-Tartu paadireisist oli rahulik, et mitte öelda meeldiv. Nii et seiklusehuvilised võivad siinkohal lugemise lõpetada, aga teiste jaoks lubage mõne lausega kirjeldada ühte üsna meeldejäävat paadiretke.
Täpselt ei teagi, kuidas tekkis mõte minna paadiga Tallinnast Tartusse. Rääkisime sõber Tiksiga, et võiks teha mingi vahva meresõidu ja et ida poole polegi eriti välja sõitnud. Mingil hetkel paistis kalendrist kohustustevaba nädal, millaga samal ajal toimus Peipsil ja Emajõel sobivasti sisevete festival ning Tartus olid Genialistid andmas oma viimast kontserti. Ja ilma suure planeerimiseta avastasime Tiksiga end ühel päikeselisel juulihommikul paadist suunaga Narva poole.
Sõidu algusest polnud möödas tundigi, kui ületada tuli esimene katsumus. Mõtlesime olla efektiivsed ja sõita läbi Aegna ja Kräsuli saare vahelt, mis oli palju otsem tee võrreldes ümber Aegna navigeerimisega. Ainus miinus oli see, et vesi oli seal palju madalam. Silmaga oli seda asjaolu raske tuvastada, küll aga saime sellest aru, kui paadi hoog sahinal otsa sai. Olime jäänud liivaluitesse kinni.
Mõni sekundit hiljem olime mõlemad umbes vööni vees ja proovisime pooleteisetonnist (kaal, mitte hind) paati kahe mehe jõuga välja lükata. Ja kuigi tahaks viidata meie ülimalt muskulatuursetele kehadele, siis peamiselt tänu soodsale lainesuunale õnnestus see üsna kiiresti. Olime vabad! Sõit Tartu poole võis jätkuda.
Tundus, et olime just läbi elanud korraliku seikluse, aga nagu järgmine päev näitas, oli tegemist vaid pisikese seiklusebeebiga.
Ilm oli päikeseline, aga mitte pilvitu. Lainet oli alla poole meetri ja see oli peamiselt tagant, nii et meresõit oli lausa lust. Viimsi poolsaar, Muuga sadam, Andineeme laht saartega, Juminda poolsaare ots möödusid meist hoogsalt ja meeleolu oli ülev. Õigemini meie möödusime nimetatutest, aga nutikamad said sellest juba ise aru. Need, kes sellest aru ei saanud, peaksid pigem lugemise lõpetama.
Esimese peatuse otsustasime teha Mohni saarel, peamiselt sellepärast, et me kumbki ei teadnud sellest saarest midagi. Nüüd teame. Mohni saar on kirdetipus kivine ja muidu liivane saareke, mis on parajalt künklik ja looduse poolest väga vaheldusrikas. Ma isegi ei ürita seda paremini kirjeldada, üks pilt peaks olema tuhat sõna, nii et hoian siinkohal selle arvu jagu sõnu kokku.
Peale ringkäiku Mohnil ja sellel asuval laudteel jätkus sõit ida poole.
Käsmu sadamas tankisime nii paati kui ennast ning rääkisime sadamapoe ees tuttava indie-muusikuga. Meie ostsime õlut ja pirukaid, tema limonaadi ja lapsele jäätist. Eluteed on ikka erinevad.
Purtse jõe suudmes külastasime restorani Tulivesi. Selles, kui saad peale toidu tellimist lauas ootamise asemel mõnusas rannas ujumas käia, peitub üks hea elu väikestest saladustest. Ja head emotsiooni ei rikkunud ära ka see, et restoranikokk ei teadnud ühte teist hea elu väikestest saladustest. (Seda, et balsamico-kaste on nagu palja ihu näitamine insta-piltidel – see võib mõjuda väga hästi, aga mingil hetkel tuleb vastu hea maitse piir).
Varsti hakkas kallas muutuma dramaatilisemaks ning kerkis Ontika pankrannikuks. Kirsiks tordil oli kümneid meetreid kukkuv Valaste juga keset rohelust – merelt lihtsalt fantastiline vaatepilt.
Viimase peatuse põhjarannikul tegime Toila sadamas. Mitte midagi ei juhtunud, lihtsalt oli mõnus väike peatus. Mõnes mõttes poleks selliseid peatuseid vaja isegi mainida, aga ma juba lõigu teise rea keskel, natuke hilja on kustutama hakata. Keda selline raiskamine segab, võib julgelt lugemise lõpetada.
Kokkuvõttes – meie põhjarannik on väga ilus ja seda oli peaaegu kogu aeg huvitav vaadelda. Ja kui silmailu ära tüütama hakkas, leidus mõni industriaalne linn nagu Kunda või Sillamäe — monumendid sellele, kui pekki saab keerata ilusaid kohti kõigest 50 okupatsiooniaastaga.
Sõit Narvani piki laia jõge oli pealtnäha rahulik ja visuaalselt nauditav. Peegelsile veepind ei andnud kuidagi märku poliitilistest pingetest ega sellest, et piirivalvurid kahel pool jõge jälgisid meid huviga nii radari- kui videopildis (nagu hiljem teada saime).
Päike oli veel kõrgel kui paistma hakkasid Narva-Jõesuu rand ja hotellid. Keerasin rooli paremale ning olimegi Narva jões. Meist paremal oli kodumaa aastal 2024 ning vasakul vähem kui 100 meetri kaugusel oli Venemaa.
Umbes poole tunniga hakkasid ees paistma bastion ning kaks kindlust: Ivangorod ja Narva. Sild, mis lahutab mitte ainult riike, vaid ka aega, mõtteviise ja elustiile. Nautisime uut vaatenurka sellele paigale, parkisime paadi sadamasse, tervitasime reisiseltskonnaga ühenenud Kristjanit ning siirdusime tutvuma sellega, mida kõike on Narval külalistele pakkuda teisipäevaõhtul (ja mida ei olnud kuigi palju).
Teine päev
Hommik oli vihmane, aga selle eest närviline. Paat tuli saada Narva jõe tammist üle Narva veehoidlani. Selleks on Narva sadamal kraanateenus, aga meie paat oli üsna suur ning pealegi olime sel hooajal esimene klient, kes seda teenust kasutas.
Enne Venemaa kallaletungi Ukrainale oli merest jõkke või vastupidi liikujaid mitukümmend aastas, peamiselt eestlased ja soomlased. Eelmisel aastal oli niimoodi liikujaid ainult 4, ning juuli esimesel nädalal olime meie sel hooajal esimesed.
Naljakas, kuidas inimestele ei meeldi Venemaa kongidesse sattumise mõte.
Peale mõningaid katsetusi ja eksimisi oli paat lõpuks treileril ning vahva sadamategelane Oleg pakkus meile oma autoga küüti Kulgu sadamasse. Autos läks jutt sellele, kuidas Närva Jõesuu turism kokku kuivanud ja et sealsed hotellid on venelaste omad. Mingil hetkel saime aru, et ta mõtles venelaste all neid kes elavad Venemaal ja meie mõtlesime neid, kes räägivad vene keelt. Vaikisime ja kogesime meie vahel haigutavat integratsioonimatuse lõhet. Lõhet, mille täitmiseks kulub veel vähemalt 3 Nublu ja gameboy tetrise lugu, rida heatahtlikke aga kasutuid integratsioonikampaaniaid, paar katriraiki ja lugematu arv selliseid konarlikke vestluseid.
Ühisel jõul Narva abilistega saime paadi üsna kergesti Narva-Jõesuusse ning meie reis sai jätkuda.
Ning reis jätkus tervelt 500 meetrit, kuni häirepinina saatel hakkas põlema mootori temperatuurituli. Midagi oli väga valesti, sest kolme paadiga sõidetud aasta jooksul polnud see tuli veel põlema hakanud. Tõstsime mootori veest välja ja võtsime mootori ümbert ära kümneid meetreid järelelohisevat taimestikku. Kas meil on midagi mootoriga lahti või oli taimestik ja muda ummistanud vee sissevõtudüüsi? Õige vastus oli see viimane, aga seda me veel ei teadnud.
Pilku mootori temperatuurinäidikul hoides läksime vaatama “Für Oksana” videost tuttavat Narva Veneetsiat. Mille kohta kohalikud ütlesid küll Narva favela, sest kogu see kahekordsete suvilate rivi on valmis ehitatud ainsa ehitus- või kasutusloata. Ilmselgelt ka ilma arhitektideta või siis umbes kuueaastase arhitekti käe all.
Mis kohe silma jäi – absoluutselt iga maja ees oli kohe veepiiril spetsiaalne kalapuhastamise laud. Kõik, mis jäi puudu ilumeelest, oli asendatud ülima praktilisusega.
Sürreaalne oli veel see, et meie paadi kaardiplotteril polnud märgitud kanalit, mille äärde see rivi eklektilisi suvilaid ehitatud oli. Sõitsime veekogul, mida polnud kaardi jaoks olemas ning imetlesime maju, mida polnud juriidiliselt olemas. Kui pilte poleks teinud, siis võibolla arvaks, et nägin kogu seda hommikut unes.
Siin-seal oli näha ka majade asukaid, kellest umbes kolmandik lehvitas sõbralikult vastu, teine kolmandik lihtsalt lehvitas ning viimane kolmandik lehvitas vastu pika pilguga, käsi kasutamata. Olime nii juriidilisel kui ka sotsiaalsel eikellegimaal, kus katusel asuvad televiisoriantennid olid keeratud üle veehoidla ida poole. Pikalt sinna kohalike rahu häirima ei jäänud, oli aeg Peipsi poole liikuma hakata.
Ilm oli vahepeal läinud vihmasemaks ja nähtavus kehvemaks. Jõudsime veehoidlast jõkke ja olime kümmekond kilomeetrit ülesvett jõudnud, kui mootori temperatuurituled uuesti süttisid. Keerasime läänekaldasse, leidsime midagi kai-laadset ja tegime päeva esimese kriisikoosoleku, paduvihmas. Kas minna edasi või tagasi või hoopis abi otsida? Tajusime, et hetkeolukord on halb, aga kui sama asi juhtuks veel kaugemal asustatud punktidest või lähemal Vene piirile, saaks asi olla väga halb.
Kaalusime erinevaid argumente ja esitlesime neid omavahel nii nagu oskasime. Minu puhul isiklukult sai otustavaks see, et mind hirmutas mõte sellest, kui igav võiks olla õhtu, kui jätame oma reisiplaani pooleli ja läheme veel üheks õhtuks Narva. Me juba olime kohalikus pubis istunud ja täiesti arvestava sakusmendi kõrvale mõned pitsid viina joonud. Minu keha tõrkus vastu võtmast teist täpselt samasugust õhtut.
Konsensusega, mis võis samas olla ka konsensuseks maskeerunud otsustamatus, otsustasime jätkata teekonda lõuna suunas.
Siinkohal peaks tutvustama territooriumi ja olusid. Narva jõgi allpool Narvat on lai, sügav ja aeglase vooluga, seal navigeerimine on jõukohane ka igasuguse ande, soovi ja isegi nägemise puudumisel. Narva jõgi ülalüpool paisu on kitsam, kiirevoolulisem ning kohati kivine ja kärestikuline, eriti ühel umbes 7-kilomeetrisel lõigul. Lisaks on tegemist ka Eesti-Vene piiriga, nii et sisuliselt on kasutusel ainult pool jõge.
Olukorra teeb huvitavamaks see, et Vene piirivalve eemaldas kevadel keerulistes kohtades riigipiiri tähistavad poid ning GPSi järgi navigeerimist raskendab see, et Venemaa segab vastavaid signaale.
Kui sinna lisada mootori temperatuurihoitused, ei ole imeks panna, et mu peopesad olid hoopis higisemad kui kunagi esimestel kohtingutel.
Jõe keeruliste kohtade eest hoiatasid meid nii kirjalikud materjalid, Narva sadama tegelased kui piirivalvurid, aga mõistuse hääl oli sel päeval vaikne ning see ei kostnud päramootori mürast üle.
Siinkohal tahaks kiita meie piirivalvet, kes olid väga sõbralikud, asjalikud ja abivalmid. Aeg-ajalt nad helistasid, kui olime kogemata valele poole piiru sattunud või muid navigeerimisvigu teinud. Ja kui ise neile helistasime, et küsida nõu nende mainitud keeruliste kohtade läbimiseks, sõitis patrullauto meie juurde, vaatas üle meie digitaalse navigatsioonikaardi ja arvas, et selle järgi sõites võime kohale jõuda küll.
Ja siis mingil hetkel olimegi hetkes, mida kirjeldasin päris alguses. Kristjan vaatas ninas põhja ja proovis ohtlikke kive tuvastada, Tiks vaatas kaarti ja andis juhiseid ning mina vaatasin veepinda ja proovisin tunnetada kohati väga kiireks minevat voolu. Olime korra või paar vastu kive sõitnud, aga seda mõõdukate kahjudega. Olime erinevalt arvanud ja hääli tõstnud, aga seda ühise eesmärgi nimel. Olime paaril korral temperatuurianduri pinina peale mootorit seiskanud ja sõukruvi puhastanud. Ja siis tuli see kõne piirivalvuritelt, et meid jälitatakse suure kiirusega.
Kehas oli nii palju adrenaliini, et sellest oleks saanud voolida väikeseid kujukesi, mida pärast suveniiridena müüa.
Aga mida meil muud teha oli kui jätkata, ja seda pigem kiiremini kui aeglasemalt.
Ühel hetkel märkasime paremal kaldal meile nõu andnud piirivalvepartulli, kes oli ilmselt tulnud meil silma peal hoidma, juhuks, kui meil peaks abi vaja olema. Mul polnud kunagi varem olnud nii hea meel näha mundris riigivõimu esindajaid.
Mingil hetkel asendus vihm päikesega, jõgi muutus rahulikumaks ja Tiks ütles, et oleme vist nendest kõige keerulisematest kohtadest läbi. Tänu Kristjani teravatele silmadele õnnestus vältida ka ühte salakavalat liivaluidet ning varsti hakkas paistma Vasknarva kloostrikirik. Nüüd oli juba kindel, et õhtuks saame voodisse, mis ei asu Venemaal ega isegi Narvas. Tundsime kergendust, rõõmu ja veel mingit emotsiooni, mida ma kunagi varem polnud tundnud, aga mille kohta on saksa keeles kindlasti olemas täpne sõna.
Vasknarvas tankisime paati, vahetasime muljeid piirivalvuritega ning vaatasime üle paadile tekitatud kahju. Sõudekruvi nägi välja selline nagu selle oleks maalinud algaja karikaturist, aga see vähemasti käis ringi ning saime reisi jätkata.
Peipsi põhjarannik oli kahjuks igavavõitu ning mis veel tähtsam, meil olid kõhud väga tühjaks läinud. Imeilusasse Kauksi randa, kus teadsime olevat kohvikut, ei saanud silduda ning tänu kehvale üsna tugeva laine suunale ei julgenud paati ka madalsse vette ankrusse jätta. Rannapungerja jõele sissesõit oli tähistamata ja peale kiiret flirti ühe liivaluitega otsustasime edasi sõita.
Kaardilt järgmine suurem koht oli Mustvee, aga seal pandi kõik söögikohad kinni juba kella 18st. Päev samas oli märkamatult juba õhtusse jõudnud. Kas keegi Mustveel õhtust ei söö? Kas keegi on selle kandi inimestele öeldnud, et õhtusöök on vaata et kõige vahvam söögikord? Kui seda teksti peaks lugema mõni Mustvee inimene, soovitan soojalt õhtusööki proovida. (Soojalt nagu soe soovitus, külmad road sobivad ka).
Võtsime siis suuna Kallastele, kust õnnestus tuvastada B&B, mille juures oli kohvik lahti kella 20-ni.
Tunnike-poolteist hiljem istusime keskse Kalda tänava ääres lauas, sõime imemaitsvat kala ning pirukaid ja tegime people watchingut. Kokku läks paari tunni jooksul mööda neli inimest, nii et silmi väga ära ei väsitanud.
Kolmas päev
Hommikul ujuma minnes saime teada, kuidas Kallaste oma nime saanud on. See linn asub imeilusa punase liivakivikalda peal, mis silma järgi nii 7-8 meetrisena otse järvekaldalt tõuseb. Kaldasse on oma pesa teinud sajad pääsukesed, nii et ujumaskäik andis päevale toniseeriva alguse.
Enne, kui teele saime minna, saime ka natuke kohalike käest pahandada. Olime õhtul paadi jätnud sadamasse, kus polnud ühtegi inimest ega numbrit, kuhu helistada. Hommikul selgus, et tegemist oli kalatööstuse territooriumiga.
Peale ausate kavatsuste selgitamist jõudsime aga kiiresti sõbralikuma toonini. Selgus, et Kallaste Kaluris elu ja äri käib ning parasjagu oli rääbisepüügi aeg.
Seni, kuni Tiks läks otse tsehhist värsket suitsurääbist ostma, tegin juttu suitsu tegevate kaluritega. Mina purssisin vene keelt ja tema eesti keelt vastu — mis minu meelest on ainuke vastastikkust austust näitav suhtlusviis siinmail. Küsimusele, kuidas kala on, vastas mees sigaretisuitsu vahele: “Enam-vjähem. Rjääbist on, ljatikat ja koha ejjole. Praegu neil kudumisaeg”
Kujutasime ette latikat kudumisvarrastega, tankisime paadi täis ja jätkasime sõitu lõuna poole.
Sel päeval pidi Piirissaarde jõudma sisevete festival, mistõttu tundus mõistlik sinna jõuda ka meil. Järvepind oli sel päeval palju vaiksem ning sõit oli lausa meeldiv.
Piirissaares rentisime rattad ja tegime saarele tiiru peale, nentides, et selleks polnud ilmtingimata vaja rattaid rentida. Lisaks saarel ringi uudistamisele tegime ära väikese koha klassikalise atraktsiooni – jõime poe ees pingil soojavõitu õlut.
Tagasi kai ääre kohtasime muhedat härrat paadist, millel oli suur valge kiri Tapiku Olev. Kapteni nimi oli Olev ning nutikamad võivad arvata, kust ta pärit oli. Olevi vanus ligineb 80-le ning praegune paadimatkamine on tal neljandaks suuremaks seikluseperioodiks. Alustas kunagi noore mehena Nõukogude Liitu jalgsi läbi matkates. 90ndatel aastatel sõitis rattaga läbi Lääne ja Lõuna-Euroopat. Kui lihased ja kondid enam nii suurt koormust ei talunud, ostsis matkaauto ja sõitis selle “pilbasteks”.
Nüüd siis mootorpaadiga sisevete festivali marsruudil, ning järgmisel aastal sama ürituse osaline distants purjekaga, ja seda üksi.
Olev jagas lahkesti tähelepanekuid nii paatidest kui naistest ning lausa nakatas meid olema olekuga. Olevi olekuga. Meile kõigile kuuluks marjaks ära olla rohkem nagu Olev.
Tahtsime sadamast kaasa osta jahedaid jooke, aga parasjagu polnud majas inimest, kes raha vastu võtaks. Meile soovitati mitte ootama jääda ning selle asemel kohe jook võtta ning hiljem raha vastuvõtja üles otsida. Mis ühelt poolt oli armas väikekoha kaubanduse näide, aga teisalt pani meid mõtlema, kus asume juba jooki tarbides, aga selle eest veel tasumata, seaduse võtmes.
Tiks arvas, et võlaõiguslikult on joogid kohe kapist võttes meie omad, sest vallasvara puhul loeb valdus ning ilmselgelt olid purgid juba meie valduses (nende sisu juba osaliselt meie maos). Samas ta on hariduselt geoloog, nii et kui mitte kohe praegu siis saja miljoni aasta plaanis on Tiksil kindlasti õigus.
Me olime Eestimaal, ei pidanud kartma Vene piirivalvet, paat oli sõidukorras ja ilm oli peaagu hea. Suur kiusatus oli korra sõita ka päris lõunasse Räpina ja Värska kanti, aga meil hakkas paadi mootiriõli otsa lõppema ning hoolimata ümbruskonna tanklate läbihelistamisest ja teiste kaptenitega sadamas rääkimisest ei õnnestunud sobivat õli juurde leida. Teiseks murekohaks oli kõver sõukruvi, mis küll võimaldas sõita, aga mitte liiga kiiresti.
Võtsime suuna oma lõppeesmärgi poole ning otsisime üles Emajõe suudme.
Võrreldes Narva jõe alamjooksuga on Emajõgi kitsam ja ürglooduslikum. Aga pagana ilus jõgi on see ikka, ning mida lähemale Tartule jõudsime, seda enam hakkas kallastel silma rohkem või vähem maitsekalt ehitatud häärbereid mõisatest kuni uute villadeni.
Tartu teletorn juba paistis, kui paadimootor meile viimase ehmatuse põhjustas. Paat hakkas kuidagi palju vibreerima ning mootorist kaudus jõud ära. Tegime peatuse Luunja silla all ja tegime nii hea tehnilise nõupidamise kui seda suudavad teha inimesed, kes võimsatest paadimootoritest palju ei jaga.
Äkki oli kõer kruvi midagi paigast loksutanud? Või sattus jälle mingit sodi jahutusvedeliku sissevõtuava ette? Või oli põhjuseks viimati paaki valatud õli, mis küll sobis, aga polnud ideaalne?
Eemaldasime mootorijala ümbert floora, käisin taksoga linnaservas asuvas ehituspoes ja tõin sobilikumat õli, puhastasime küünlad ja käivitasime uuesti paadi. Kõik töötas nagu kellavärk!
Jätkasime sõitu ning jõudsime aina Tartule lähemale. Paranoiliselt vaatasin aeg-ajalt ka mootoritemperatuuri, aga kõik oli normi piires. Ja kui jõudsime juba kuskile Sõpruse silla ja tigutorni juurde võisime filmijanuuspõllulikult nentida, et me pigem vist jõuame Tartusse.
Oli aeg hakata kokkuvõtteid tegema,
Miinuse poolel oli mitusada liitrit kütust, paadi remondiarve ja paarsada miljonit närvirakku, mis kärssasid läbi Narva jõe kärestikulises osas.
Plusspoolel oli palju mälu- ja digitaalseid pilte imeilusast Eestist, Seiklus suure S-ga, mitu kuupmeetrit naeru ja lõõpimist ja tunne, et oma “mulli” seest pole ma vist varem nii kiiresti nii kaugele välja saanud. Narva sadama kamp, piirivalvurid, Kallaste B&B pidajad, Olev ja paljud teised teel kohatud rändajad või kohalikud aitasid meelde tuletada või ka meelde jätta, et liiga paljude toredate inimeste kontaktandmed ei ole veel mu telefonis ega sotsaalmeedia-rakendustes.
Tundsin end oma tavaelust väga teistsuguses olukorras rohkem elus kui muidu. Mis on paradoksaalne ja samas täiesti loogiline. Tuleb sagedamini seigelda mööda vähem tallatud radu ja vesi.
Nüüd võivad kõik lugemise lõpetada.