Category: Eesti keeles

Ja see teine asi ka

Stand-upis on sageli nii, et koomik teeb juttu mingist üleüldisest teemast ja siis, nii nagu mustkunstnik võtab kübarast välja jänese, paljastab ta teema, millest ta tegelikult rääkida tahtis ja siis saab kõvasti nalja. Või siis mitte.

Selle artikliga on samamoodi. Juttu tuleb suve veetmisest, aga viimases lõigus viin ma jutu hoopis mujale.

Continue reading

Toidublogi

Andsin Ekspressile oma toitumissoovitused:

Taskuhääling

Naljakas sõna, kas pole. Alustasin nende kuulamist juba siis, kui iPodid olid alles võipaki suurused. Nüüd kuulan hommikuti, kui pea selge, audioraamatuid ja töölt koju sõites podcaste. Vahel annan ennast vabatahtlikult üles mõnda ebavajalikku asja poest tooma, sest tean, et saan põneva jupi raamatust või eriti heast saatest ära kuulata. Ükski auto- ega rongisõit ei ole liiga pikk. (Lennud vahel siiski on).

Nali

Teadlased vaidlevad selle üle, mis tähtsus on naermisel meie liigi jaoks. Juba enne, kui me rääkima õppisime, oskasid ürginimesed naerda, näiteks näitamaks, et pimedusest kostev hääl polnud ohtlik. Kant väitis sarnaselt, et huumor aitab tõsiseid olukordi helgemaks muuta. Veel arvatakse, et huumor on lihtsalt  paabulinnu sabasulgede verbaalne vorm. Igal juhul tundub huumoril olevat tumedam pool. Kui sulle väga meeldib stand-up, siis mida see sinu kohta ütleb?

Jalgratas

Olukorras, kus autoteedel on ummikud ja bussiga sõitmisest on tehtud poliitiline akt, on jalgratas raudselt kõige parem viis saada punktist A punkti B. Vahel läbimärjalt või -külmunult, aga alati õigeaegselt kohal.

Elusad elamused

Odd Hugo meeldib mulle ka oma diivanilt kuulduna, aga kui näen neid live’is, siis ainult rinnahoidja puudumine takistab mul oma rinnahoidjat neile lavale viskamast. Komöödiaõhtute fänni ja korraldajana õnnestub iga paari kuu tagant kogeda mõneda sellist hetke, mil peale isegi kõikenäinud helimees puldis ennastunustavalt naerma hakkab. Konservide rohke tarbimise kätte ära ei sure, aga ainult nende peal elatud elu ei ole mingi elu.

Venezuela reisikiri: Chavezi “avastamata pärlit” avastamas


Tänapäeval on üks korralik reis selline, millel on mingi kiiks juures. Näiteks läbid kontinendi CO2 jalajälge jätmata või siis sooritad rännaku käigus ekstreemsusi nagu üle lõunapooluse suusatamine või kaks aastat järjest Tätte laulude kuulamine. Meie reis oli hoopis vähem ambitsioonikas, läksime lihtsalt Kaasaga kuskile soojemasse kohta talve selgroogu murdma.

Reisi peamiseks sihtkohaks oli Adicora, tuuline kaluriküla Venezuela rannikul, ja pigem avastamata pärli kui turismimeka. Kuna miski kirjeldustes ei lõhnanud liigsete mugavuste järele, otsustasime reisile natuke väikekodanlikkust juurde pookida nii, et peatusime teel sinna mõned ööd ka Miamis ja Arubal.

Aruba

Aruba on üks parajalt väike, turvaline, mugav, mõne jaoks võibolla ka igav saareke Kariibi mere lõunaosas. Saar on oma loosungiks võtnud “One happy island”, mis iseendast sobis sinna hästi, aga “happy” on selgelt rahulolu, mitte õnnelik olemise tähenduses. Rahul paistsid nii Ameerika turistid, kes ühes paljudest headest söögikohtadest ennast suuremaks sõid või hotelli päikesevarju all lebasid, kui kohalikud, kelle tasku turistide raha ühel või teisel moel sattus. Aga südamest õnnelikke inimesi me eriti ei kohanud, nii et Aruba võiks kaaluda ka loosungi vahetamist “One island that looks like it’s on Prozac” vastu.

Saare suurust iseloomustas hästi üks reisijuht: äraeksimiseks on vaja erilist annet. Kui sa ei tea, kas oled õigel teel, siis jätka samas suunas sõitmist ja statistiliselt on tõenäoline, et jõuad igal juhul õige pea sinna, kuhu vaja. Suurem arv suunanäitusid oleks sellegipoolest saarele ainult kasuks olnud. Ringisõitmiseks oli põnevam saare tuulepealne külg koos Arikoki rahvuspargiga, edelarannikult leiab ainult rohkem või vähem rahvarohkeid randasid.

Ööbisime rendikorteris Noordi piirkonnas, suurtest hotellimürakatest veidi eemal. Otsisime rahu ja vaikust, aga kohe esimesel ööl oli katuselt kosta müra, mis oli selgelt liiga vali ka priskemate kasside või lindude kohta. Hiljem saime korteriomanikult, et katusel elavad kuus iguaani, koertest ja muudest tüütustest ohutus kõrguses. Verandaservale ronides oli iguaane vahel ka päikese käes peesitamas näha. Mõttega harjusime varsti, aga kolinaga mitte, ja nii mõnigi kord ärkasin selle peale keset kõige mõnusamat und üles.

Minu kättemaks oli magus, sõna otseses mõttes. Ühest kohalike roogade restoranist leidsin iguaanisupi ja tellisin selle kõhklemata. Kuidas iguaan külale…

Nelja päevaga saime söödud, ringi sõidetud ning esimesed surfitriibud tehtud ja oli aeg edasi Venezuela poole asuda.

Venezuala: Adicora ja Coro

Kui mõni päev enne reisi Välisministeeriumi kodulehele sattusime, ei teinud rõõmu Venezuela kohta öeldud “vältige võimalusel riiki reisimist”. Sama soovitas ka Miamis kohatud sõbra sõber, kes oli Venezuelast pärit. Röövimised ja mõrvad olid tema andmetel viimastel aastatel enneolematult sagedaseks saanud, ja just sama päeva hommikul oli uudistes juttu olnud kellestki saksa turistist, kes oli röövimise käigus tapetud. Sellest hoolimata otsustasime saatusele püstipäi vastu astuda ning ikkagi Venezuelasse sõita .

Tiibadega trolli meenutav lennuk viis meid Arubalt Punto Fijo lennujaama, sealt edasi Adicorasse oli tunnise autosõidu tee. Esmamulje Adicorast tõi meelde hulgaliselt lapsepõlvemalestusi, aga mitte helged perega Kloogarannas veedetud päevad, vaid poistekambaga Mustamäe tee garaazhide taga tühermaal mängimise. Kuigi pilti olid lisandunud palmid ja meri, andsid dominantse tooni hoopis halvasti ehitatud majad ning veepiiri pitsina palistav prügiriba.

Ehk siis avastasime end “avastamata pärlist”, mis oli väidetavalt ohtlik, aga selle eest kole. Isegi see osa minust, mis on koduks seiklusejanulisele rändurile, laiutas osavõtmatult käsi ning ei teinud vähimatki katset lohutada seda teist osa, mis otsis mõnusat rannapuhkust Kaasaga. Nimetatud Kaasa tegi küll vaprat nägu, aga oli selgelt aru saada, et ta pidas sel hetkel Välisministeeriumi usaldusväärsemaks allikaks kui mind.

Juhuslikult olin samal päeval Daniel Kahnemani “Thinking, fast and slow” raamatuga jõudnud sellesse peatükki, mis kirjeldab läbi mitme psühholoogilise eksperimendi värvikalt, kuidas nii elulugude, valusate meditsiiniliste protseduuride kui puhkuste puhul loeb kõige rohkem lõpp, mitte kestus ega kogetud ebameeldivuse hulk. Meil oli veel 12 päeva puhkust ees, ja oli veel aega lõppu mõni puhtam ja sõbralikum sihtkoht sokutada. Mul oli veel lootust!

Praktilise poole pealt on Venezuelasse vaja kaasa pakkida kaks asja. Esiteks hispaania keele oskus, sest inglise keelt rääkisid seal üsna vähesed. Ja teiseks sularaha. Kuigi kaardiga sai siin-seal maksta, oleks see elu pea kolm korda kallimaks muutnud. Nii nagu soome markadega mehkeldamise ajastu alguses Eestis, kehtis seal paralleelselt kaks valuutakurssi. Lennujaamas oli küll olemas ametlik valuutavahetuspunkt, aga sinna polnud isegi vaevutud inimest tööle võtma. Raha sai vahetada teise korruse söögikohas, mida naljatamisi restoraniks kutsuti. Vastavalt sellele, kas su näoilme oli näljane või küsiv, tõi ettekandja lauda kas menüü või bolivaride paki. Ühte silma uksel hoides (ju siis oli lennujaamas ka paar “määrimata” politseinikku) korraldas ta tehingu kiiresti ära, väike närvikõdi oli klientidele kauba peale.

 

Jahedale esmamuljele Venezuelast ja Adicorast lisandus puhkuse jooksul ka positiivset. Rand oli küll kasimata, aga tehnilisest küljest üks parimaid lohesurfikohti, mida näinud olen. Lai, liivane, inimtühi, ja nii ühtlase tuulega, et vabalt oleks saanud üksi vastu tuult sulgpalli mängida.

Tahaksin siia juurde öelda ka “ning inimesed olid jutukad ja sõbralikud”, aga see ei oleks päris tõsi. Jah, kohtasime tõeliselt toredaid inimesi, ja pidasin oma vigases hispaania keeles maha nii mõnegi lõbusa vestluse. Aga leidus ka neid, kes meiesuguseid turiste vaid pika altkulmu pilguga kostitasid. Teistsuguse pilguga, kui seda mujal Ladina-Ameerikas kohanud olen. Ilma Venezuela ajalooga tutvumata oleks olnud raske mõista, millest tuleneb selline ebasõbralikkus ja miks kuritegevust on nii palju. Aga kui riiki ikka peaaegu kogu selle ajaloo vältel juhitud sama hoolsalt nagu põrkeautot lõbustuspargis, on igati loogiline, et muutuvad väärtushinnangud ja osa ühiskonnast läheb tsivilisatsiooni vääramatut teed mööda vales suunas.

Ka süüa sai hästi ja rohkem või vähem ametlikumaid söögikohti oli päris palju. Küla parima roa otsing viis meid kord ühte sellisesse, kus toit oli sööklatoidu väljanägemisega ning tugevalt üle soolatud. “Kokk on vist armunud”, arvas Kaasa lustakalt. Nõustusin, ja nentisin, et mulle on tööalaselt kõvasti liiga tehtud. Kui toit on soolane nagu jeekim, siis on põhjuseks koka hästisujuv armuelu. Kui aga mina mõne arusaamatu kampaania korraldaksin, ei ütleks keegi kelmikalt, et “näe, turundusinimene on vist armunud”. Kahtlustan, et samamoodi tehakse iga päev liiga ka poliitikutele, arstidele ja ilmselt ka sulle, hea lugeja.

Vahetasime oma põhjamaise dieedi vist liiga kiiresti ja täielikult mereandide vastu, ja reisi teisel poolel kimbutasid seetõttu kõhuhädad. Tundsin ennast nagu läbikukkunud luuraja – ei suutnud midagi enda sees hoida. Huvitav seik oli asja juures see, et meie posada-pidaja, kes meie vaevustest kuulis, soovitas leevenduseks pepsit sidruniga. Esimest korda kogesin kultuuri, mille rahvameditsiin ei soovita kanget alkoholi. Kuigi võib ka olla, et see oli lihtsalt Pepsi erakordselt efektiivse reklaamimise tulemus.

Meie puhkuserutiin oli umbes selline: ärkad, jalutad merre ujuma, ostad puuvilja-veoautost imemaitsvad banaanid ja ananassi, surfad natuke, kirud elektri- või veekatkestust, sööd, ruttad kohe peale sööki tualetti, loed võrkkiiges, vaatad tähti. Päevad olid nii sarnased, et isegi sääski teadsime reisi lõpuks nimepidi.

Sellisest tihedast graafikust hoolimata õnnestus veidi ka lähiümbruse vaatamisväärsustega tutvuda. Vähem kui tunnise autosõidu kaugusel asus Venezuela kunagine pealinn ning ühtlasi riigi vanim linn Santa Ana de Coro. Coro koloniaalarhitektuur oli ilus, suures osas korda tehtud ja vanalinna osas oli igati mõnus jalutada.

Meil oli plaanis reisi lõppuossa paar päeva midagi helesinist ja mugavat plaanida (mul olid veel värskelt meeles Kahnemani raamatust loetud tarkused), aga seoses läheneva karnevali-nädalavahetuse ning lennufirma Tiara graafikumuudatusega, mis jättis ära kõik lennud 3 päeva järjest, jäime Adicorasse sisuliselt puhkuse lõpuni.

Hüvastijätt Venezuelaga oli intensiivne ja emotsiooniküllane. Peale check-ini tegemist käsutati kõik reisijad väikeste gruppide kaupa ruumi, kus pidi pealt vaatama, kuidas pahurad mundrimehed kogu su korralikult kokkuvolditud pagasi pahupidi keeravad. Proovisin alguses sellise hooletu tegutsemise vastu protesteerida, aga siis peatus pilk pikemalt mundrimehe kummikinnastel. See siin võiks ka palju hullem olla, mõtlesin ja lasin kaosel sündida. Viis lendu hiljem olime tagasi kodus.

Epiloog. Maailma Majandusfoorum valis Venezuela äsja maailma kõige ebasõbralikumaks riigiks turistide jaoks. See tundub liialdusena, aga kui keegi reisisoovitust küsib, siis ma ootaks veidi Venezuelasse minekuga. Las see riik puhkab end Chavezist korralikult välja, enne kui sinna minna.

Ilmus ka Ekspressi Kohvris.

Estonian for dummies

When I joined Skype’s marketing team in London back in 2007 I was one of the few Estonians in the office. My new colleagues often pinged me to get linguistic help – to learn expressions for rapport building and jokes, or to understand a comment made in that cryptic language.

So I produced a Lunch & Learn session to share the basics of Estonian and teach some critical expressions like Can I get a receipt for that order of 18 sambucas. Not only did the session prove popular, dozens of people have asked me for the materials later. The last request was yesterday, so it only makes sense to finally publish the materials here.

Estonian in a nutshell

  • Spoken by about 1.1 million people
  • One of the few sources of character Õ
  • Belongs to the Finnic branch of the Finno-Ugric languages.
  • Grammar, albeit reformed, is a nightmare.
  • 14 cases for nouns and adjectives. For example ‘idu’ vs. ‘eo’ vs. ‘eolt’ – it’s the same word!
  • No grammatical gender

Pronunciation

  • Vocals and most consonants exactly like in Spanish
  • The most rolling Spanish/Scottish R ever
  • Not a single letter goes unpronounced
  • Pronounce double vocals like you mean it. Tiit = Tiiiit.
  • PS. Capital of Estonia in not Tallin!

Estonian cheat sheet

Estonian cheat sheet

Originally, there was also a slide deck, but that doesn’t make much sense without notes. Maybe one day when there’s more time (than 24 hours in a day)..

Kõrb, põlev mees ja põder

Kunagi levis laialt nali tšuktšist, kes proovib Moskvast naasnuna seletada, missugune on loomaaias nähtud elevant. Põtra teate? No kohe üldse ei ole põdra moodi, otsib ta sobivaid sõnu.

Burning Mani festival on mõnes mõttes väga põdra moodi, sest seda on mitte-põletanule (inglise keeles kutsutakse festivalil vähemalt korra käinud inimest burneriks) väga keeruline kirjeldada. Võibolla annab mingigi pildi ette see, kui kujutada ühekorraga ette katastroof-futuristlikku filmi Mad Max, popkunstnik Jeff Koonsi kogu loomingut, joogalaagrit ning väga raju pidu Ibizal.

Kui see ei tekitanud mingisugustki muljet, siis äkki aitavad paar fakti. Burning Mani toimumiskoht on Nevada kõrb, kus pole jooksvat vett, kanalisatsiooni, elektrit, internetti ega mobiililevi. Selle eest on seal hulgaliselt liiva ning tugevad tuuled, mis aeg-ajalt liivekeeriseks või -tormiks ühinevad. Festival toimus sel aastal juba 25. korda ning oli sel aastal esmakordselt viimase piletini välja müüdud. Ürituse haripunktis viibis Black Rock Citys, selles vaid nädalaks rajatavas ringikujulises linnas, korraga rohkem kui 50000 inimest. Seda on natuke rohkem kui on elanikke Pärnu linnas.

Festivali meeleolu kirjeldab hästi tõik, et kohepeal puudub kaubandus. Raha eest saab osta ainult jääd, nii et söök, jook ja kõik muu eluks vajalik peab endal kaasas olema. Samas, eriti hea tahtmise ja väikese rahakotiga saaks selle nädala elatud ka niisama. Asi on selles, et kõige hinnatum valuuta on nähtamatud teistele heameele valmistamise pagunid. Naeratusi ja tänulikkust võid välja teenida kas kingituste tegemise, joogi ja toidu jagamise, muljetavaldava kunstiteose loomise, meelelahutuse pakkumise või mille iganes muuga, mis kellegi festivali paremaks muudab. Kes ehitab festivali jaoks ringisõitva tuldlõõskava kaheksajala, kes korraldab aasta otsa tuluõhtuid, et saaks nädalaks kõrvesse tasuta jooke pakkuva baari avada, kes loob laserkiirte abil maailma suurima kella, kes paneb endale selga kostüümi, mis heal juhul tekitab vaimustunud aplause, halvemal juhul ehmatutuse ja unehäireid, ja nii edasi.

Üsna lihtne oleks nii-öelda sirutada käsi välja ning olla kõige selle vastuvõtjaks, seda kas praktilistes küsimustes nagu söömine või siis meelelahutuse osas. Playal liikuski ringi ka üsna argise olemisega inimesi, kes niisama teisi vaatasid või neist pilte klõpsisid. Kuitahes häid kaadreid nad ka ei saanud, oli teisel pool läätse viibivatel inimestel festivalist kindlasti palju rohkem rõõmu. Burning Man pakub kõige rohkem nendele, kes tulevad seda kaaslooma, mitte kõrvalt vaatama.

Ja see tekitab harukordselt nautitavaid loovaid doominoefekte. Üsna levinud festivaliliikuriks on läbi aastate olnud autost või bussist ümbeeehitatud laevad, sest ringisõitev laev näeb kõrbes kohe eriti äge välja. Sellel aastal oli keegi nende jaoks ka saja meetri pikkuse paadisilla ehitanud, ja kalastamise sõpradele lahkelt silla otsa ka õnged välja jätnud. Või siis see inimene, kes tsirkusekarkudel kõndijatele baari ehitas. Muidu baar nagu baar ikka, mõistagi tasuta jookidega, aga baarilett asus umbes kahe meetri kõrgusel, nii et ilma jalapikendusteta oli raske baarmani jutule saada.

Täiesti omaette artikli võiks kirjutada playale nädalaks püstitatud kunstist, aga seda peaks pigem tegema keegi, kes oskab sinna juurde ka sobivaid erudeeritust väljendavaid omadussõnu valida. Kunsti on seal rohkem, kui jõuaks paari täispäevaga ära vaadata, ning oli selgelt näha, et kunstnike fantaasiat ei piiranud mitte lõuendi või galerii suurus, vaid kilomeetrite viisi kõrbe.

Nagu ürituse nimi aimata laseb, on üheks festivali oluliselt komponendiks puust mõnekümne meetri kõrguse mehekuju põlema panemine, millest festival kunagi ka välja kasvas. Täna on palju olulisem ja emotsionaalsem sündmus templi, kõikide uskude ja umbsuskude pühakoja, põletamine viimase päeva õhtul. Burning Mani tempel oli hüvastijätmise koht, mis sel aastal kui festivali teemaks oli Rites of passage, tundus eriti olulist kohta omavat. Neli kuud valminud templi seinadele jäeti nädala jooksul tuhandeid hüvastijätkukirju, lubadusi, meenutusi, kahetsusi, fotosid ja mälestusesemeid – et see kõik tuhaks põletada. Näha kedagi templisse lähedase tuhka laotamas, ema ja tütart kallistamas või kirjutamas trepinurgale kirja, mille adressaat seda kunagi ei näe, oli pisarateni liigutav. Ja kuigi Burning Man on eelkõige lihtsalt meelelahutus, võib ta olla pisarateni liigutav meelelahutus, mille pärast nädalaks tuhandete kilomeetrite kaugusele kõrbesse sõitmine ei ole liiga palju küsitud.

Kirjutatud Ekspressi, vaata kindlasti juurde ka sõber Mareki fotosid.

Laps kommihüpermarketis ehk esimest korda Edinburgh Fringe’il

Minu Edinburgh Fringe’i lavadebüüt läks hästi: võitsin võimaluse olla spermadoonoriks ühe briti koomiku õele. Ja seda lauset peaks vist natuke lahti seletama.

Edinburgh Fringe on maailma suurim kunstifestival, seda vähemasti esinemiskunstide nagu teatri, muusika ja kõige selle osas, mida hõlmab sõna comedy. Nelja nädala jooksul toimub päevas rohkem kui 1300 esinemist paarisajal erineval laval umbes 20000 esineja poolt; lavadeks muutuvad iga aasta augustis ka restoranide-baaride tagatoad, konverentsiruumid ja kooliklassid, aga vahel ka kodud või taksod.

Juba paar aastat on festivali suurim kategooria just comedy ehk sketšid, stand-up, improviatsioonikomöödia, muusikaline komöödia ja lihtsalt naljad. Heas kommipoes on erinevaid maiustusi nii mõnesaja ringis, nii kui naljasõbra Fringe’ile jõudmise meeleseisundi kirjeldamiseks jääb väljendist “nagu laps kommipoes” selgelt väheks. See on seesama Fringe, kus laiem publik on esimest korda näinud Rowan Atkinsoni, mitmeid Monty Pythoni liikmeid, Stephen Fry’d, Hugh Lauriet ja teisi suuremaid või väiksemaid staare. Edinburghis on sellised esinejad nagu Ricky Cervais läbisegi tuleviku tähtedega, ning ka nendega, kes peale oma Fringe’i debüüti otsustavad jätkata oma baarmani- või pankurikarjääriga. Avastada ja teha on selgelt liiga palju.

Kuna kõike niikuinii näha ei jõua, siis valikute tegemiseks on kaks head viisi. Esiteks arvustuste lugemine (nt. Chortle’i oma annab hea ülevaate) ja tuttavatelt soovituste küsimine. Teine viis on kõndida mööda tänavat ning siseneda sellesse saali, kuhu kõnniteel seisev sisseviskaja sind parasjagu kutsub.

Tulles tagasi selle kõige esimese lause juurde, siis sisseviskaja oli meid sel hetkel meelitanud ühele vähem tuntud esinejate tasuta showle, mille käigus olin saattunud lavale ning võitnud kolmeküsimuselise kiirviktoriini. (Mul oli ka väike konkurentdsieelis, nimelt kõik minu viimase küsimuse vastusevariandid olid ühesugused ja valesti vastata ei olnud võimalik). Nii situatsioon kui auhind oli väga fringe’ilik. Kõik on seal lubatud peale elu, reeglite ja iseenda liiga tõsiselt võtmise.
Kõige parem on planeerimist ja juhuslikkust kombineerida, ostes ette nö. nurgakivideks häid arvustusi ja soovitusi saanud ning peaaegu kindlasti välja müüdavad piletid, ning jättes oma päevakavasse natuke auke, mida jooksu pealt sisustada.

Nelja päeva jooksul jõudsime vaadata umbes 20 etendust. Kuna comedy ulatub allapoole vööd naljadest kuni intelligentse ja isikliku huumorini, sai lisaks rohkele naermisele läbi elada laia erinevate tunnete spektri. Ainult romantikat jääb Fringe’i puhul väheks, kuigi iseenesest on Edinburgh armas ja vägagi jalutatav linnake. Ühelt poolt on laginal naermises midagi sellist, mis ei mahu minu meelest samasse aegruumi suurema sensuaalsusega. Teisalt kuna huumorialtarile võib heita kõike ja kõiki, siis kahekesi nädalavahetuse fiiling väheneb iga kord, kui keegi teeb nalja oma intiimelu mõne kentsaka seiga üle; ja mida teravam nali, seda raskem on pärast oma kaaslasele sügavalt silma vaadata.

Tallinnast lendab Edinburghi otselend ning Fringe kestab 28. augustini. Veel jõuad.

Kirjutatud Ekspressi Kohvrisse
PS. Järgmine Komeediklubi on 28. septembril, vaata rohkem siit.

Äppi! Äppi maailma päästma!

sxsw.png
Märtsi keskel toimus South By Southwest (lühendatult SXSW) Interactive nimeline festivali ja konverentsi hübriid, mis võiks ennast vabalt reklaamida sõnadega inimeste, ideede ja tehnoloogia kohtumispaik. Lisaks käisid nimetatud kolme asja juurde ka filmid ja muusika, mis on SXSW-i kõrvalharud. Millega seoses oli mõistagi ka lõbu laialt.

SXSW Interactive’il Austinis, Teksases olin koos umbers 25 tuhande sellise inimesega, kelle kohta võib kasutada ühte või mitut järgmistest terminitest: esimese laine kasutaja (ehk early adopter), mõjutaja (influencer), trendikas nohik (geek, mitte segi ajada nerdiga), sotsiaalmeedia ekspert, visionäär. Viie päeva jooksul said selgeks kõige uuemad trendid, vahetusid sajad tuhanded visiitkaardid ja n-ö tutvustati õukonnale sadu uusi internetipilve ühendatud teenuseid. Otsiti Järgmist Suurt Ideed või siis lihtsalt Järgmist Suurt Teenust à la Twitter või siis Foursquare, mis on tuule tiibadesse saanud just SXSW-l.

Järjekorralt juba 18. festivalilt jäi kõlama mitu Järgmise Suure Mõtte kandidaati. Üks neist on mäng. Kuiv info on hoopis haaravam, kui ta on esitatud edetabelina ning mõni rutiinne tegevus võib muutuda põnevaks, kui lisada punktid ja auhinnad, võitjad ja kaotajad. Mõte ei ole iseenesest uus, aga siiani pole olemas ühtegi vidinat ega rakendust, mis laseks mänguelementidega rikastatud tegevustel massidesse levida. Üks võimalik maailma mängustaja on SCVNGR (lühend sõnast scavenger, mida võiks siin kontekstis tõlkida kui prügikogujat ja tarbetutele asjadele uue rakenduse leidjat, mitte kui raipeõgijat). Vaid 22-aastane firma looja Seth Priebatsch, ilmselt festivali noorim peakõneleja, väitis entusiasmist pakatades, et mängudega saab põnevamaks teha igapäevaseid toimetusi nagu näiteks poeskäimist ja hammaste pesu ning lisaks lahendada tõsisemaid ülesandeid, nagu näiteks panna haridussüsteem paremini tööle.

Mingis mõttes on koolil olemas mängule omased tunnused: reeglid, liitlased, vaenlased, auhinnad, erinevad tasemed, punktid, sooritamist vajavad ülesanded ja erisugused motivaatorid. Seega on kool Sethi meelest mäng – aga halvasti ja mängijavaenulikult üles ehitatud mäng. Selle näiteks võib tuua kahe saamise: tänapäeva koolis tähendab see läbikukkumist, kui aga mäng nimega kool oleks paremini disainitud, tähendaks see lihtsalt aeglasemalt järgmisele tasemele saamist. Sethi missioon SCVNGR-iga ongi päris elu erinevate objektide „mängukihiga“ katmine, nii et sa mitte ei pese hambaid või ei käi poes, vaid võistled pidevalt nii iseenda kui teistega.

Õigemini võistleb sinu nutitelefon teiste nutitelefonidega, ja tulevikus ka sinu hambahari teiste inimeste hambaharjadega või sinu külmik teiste omasugustega. Teine teema, millel SXSW-l palju räägiti, seondus sellega, et odavad kiibid ja netiühendus ühendavad täna võrku kallimaid asju nagu autosid ja küttesüsteeme, aga varsti ka kõik muu. Juba täna suudab väike andur su kõrva taga „kuulata“, millal sa sööd ning joonistada ilusa graafiku su söömisharjumuste ja kaalu seose kohta, ilma et peaksid selle kuskile ise kirja panema või ennast igasse sööki „sisse tšekkima“.

Veel sai kinnitust, et päris kindlasti on Suureks Trendiks see, et iga tegevus, foto või mõte on kohe sinu erinevate sotsiaalvõrkudega jagatud, et sinu asukoht mõjutab sinu internetiotsinguid ja -kogemust ning et sinu telefoni kaamera ja mikrofon muutuvad sinu lisasilmadeks ja -kõrvadeks, mille külge on ühendatud väga suur kollektiivne aju.
Mis kõik kokku tähendab, et üks Austinis sagedamini kõlanud väljendeid oli: „There’s an app for that“ ehk „Selle jaoks on rakendus“. Tahad reserveerida ainult merevaatega hotellitube, luua oma telefoniga reaalajas raadiosaateid, saada teada käes hoitava õuna teekonna farmist sinuni, leida lähiümbrusest tuttava, kes tahaks minna kohe praegu sedasama filmi vaatama, mida sinagi? Iga asja jaoks on olemas veebirakendus, mis toob vajaliku info sekunditega sinu telefoni.

See kõik on ju tore, võib nüüd lugeja mõelda, aga milleks see kõik? Kas mõni selline rakendus tegelikult ka kellegi elu paremaks muudab, peale rakenduse looja oma, kes loodab sellega hästi teenida? Miks ei võiks seda energiat ja innovatsiooni kasutada hoopis selleks, et maailma tegelike probleemidega tegeleda? Viiendik maailma inimestest läheb magama näljas, tuumajaamad on leekides ja türannid peavad sõda omaenda rahvaga. Kas sellises maailmas on inimestel tegelikult vaja eraldi vigurit selle jaoks, et öelda maailmale, et nad just tutvunud kellegagi, kelle kasutajanimi on @themostrealmccoy?

Selge on see, et internetimaailmas on seni vaid väike osa teenuseid ja tooteid sellepärast, et kellelegi on neid vaja. Põhiline on see, et vidin oleks äge ja võimaldaks midagi sellist, mida varem teha ei saanud. See, kas seda kellelegi vaja oli, selgub üldjuhul hiljem. Või vähemasti seni on see nii olnud.

Texase pealinnas viibinud visionääride, nohikute ja muidu uudistajate parvele mõjus konkurentsitult kõige tugevamini ettekanne, kus ei mainitud ühtegi tehnoloogiat, rakendust ega sotsiaalmeediavigurit. Firma TOMS Shoes asutaja rääkis Blake Mycoskie oma loo sellest, kuidas ta asutas kingafirma, mis iga müüdud paari kohta samasuguse paari arengumaades abivajajatele annetab. Inimesel, kes räägib, kuidas tema loodud rakendusel sai äsja täis kaheksa miljonit allalaadimist, on silmis spetsiifiline tuluke. Blake’i silmis oli veel palju tugevam helk; selline, mis tekib ainult inimesel, kes on kümnete või sadade tuhandete inimeste elu positiivselt mõjutanud. Ja kes on sellest ka väga hästi teadlik. Mycoskie’ ettekanne oli vist ainuke, mis sai püstise aplausi ja pärast mida pea kõik kuulajad väljusid saalist kas mõtlikult enda ette vaadates või kellegagi vaikselt asja üle arutades, mitte ninapidi taskutelefonis, et kuuldut kohe internetti jagada.

Peale seda ettekannet oli mõneks tunniks vähem juttu geopositsioneeritud sotsiaalsete elementidega videoteenustest ning rohkem sellest, kuidas vabaneda naftasõltuvusest ja Vaikse ookeani plastiksaartest. Projektidest nagu TOMS Shoes ja miks mitte ka Eestist alguse saanud „Teeme Ära“ prügikoristamine, mis nüüdseks jõudsalt rahvusvaheliselt levib. Võibolla oli Blake’i pilk nagu majakas, mis mitme saalis viibiva inimese peas viis kokku idee mõne olulise tehnoloogiaga. Ja mine tea, äkki juba järgmisel aastal esitleb keegi tarkpea Austinis uut nutitelefonirakendust „Maailmarahu“. Vaat see oleks äge.

Kirjutatud Ekspressi.

Written by Comments Off on Äppi! Äppi maailma päästma! Posted in Eesti keeles

Filipiinidel, lohesurfamas ja niisama.

Peale kuute lendu ja umbes kahte ööpäeva teel olemist (aitäh, lumetormid Euroopas) jõudsin Bagasbasi sõpradele järele. Viimased kilomeetrid kolmerattalisel mootorrattataksol sõites olid tekitanud kahtluse, kas Bagasbas on ikka see avastamata loheparadiis, mida meile oli reklaamitud. Avastamata oli ta kindlasti, aga parklat meenutav rand ei tundunud ühegi mulle teadaoleva paradiisi moodi. Olukorda ei parandanud ka tugevad vihmavalangud ning asjaolu, et ainuke meelelahutus tundus olevat kaks karaokebaari. Bagasbasil oli esmapilgul umbes sama palju šarmi nagu masuudiveoga tegeleval sadamal. Hotellifuajeest leidsin ees neli kriipsukujuliste suudega reisikaaslast, kes raevukalt oma nutitelefonidesse ja iPadidesse erinevaid päringuid sisestasid, nii et nukid valged. Ilmateade lubas sellist ilma veel umbes nädalaks, nii et asusin innukalt kaasa mõtlema, kuidas Bagasbasist juba järgmisel hommikul ära saada. Laual oli kas pikk tee mikrobussiga, kallid ja ebamugavate aegadega siselennud ja teoreetiline võimalus saada telefoni teel kätte üks lennukiga piloot, kes terve päeva jooksul polnud aga toru võtnud.

Leia%20pildilt%20avastamata%20loheparadiis.jpg
Kuidas sellised probleemid 21. sajandil lahendada? Täpselt nagu köögis retseptiga jännijäämise või trennis saadud luumõra: võtsin taskutelefoni ja kirjutasin selle netiotsingusse charter a plane on philippines. Esimese kõnega oli olemas peaaegu sobilik lennuk, teise kõnega ka meie reisiseltskonnale paraja suurusega sõiduvahend. Mitte keegi ei ole mitte kunagi nii lihtsa vaevaga nii tänulikke pilke välja teeninud kui mina seal (vähemasti selleks õhtuks) jumalate poolt hüljatud kohas. Õhtusöök möödus juba hoopis lõbusamates toonides, mõned meist jõudsid isegi karaokebaari, ning lahkusid sealt õigepea ummisjalu.

Continue reading

Tagasi kooli

Screen%20shot%202010-10-20%20at%2023.27.19.pngTäna oli tore koolipäev. Käisin Tagasi Kooli programmi raames 21. keskkoolis tundi andmas. Ohvriks osutus 11C klass, kelle meediatunnis ma rääkisin oma erinevatest kokkupuutumistest meediaga, peamiselt turundusinimese mätta otsast (sest palju muid mättaid pole ma osanud enda alla kuhjata).

Koolitunni ettevalmistamine pani endalt küsima, kas keskkooli lõpetamisest möödunud aastate jooksul olen omandanud midagi jagamisväärset, mis ei oleks liiga tehniline, mitte liiga tööga seotud, vaid lihtsalt huvitav. Sellele lisandus annus nostalgiat ja umbes samasuur osa uudishimu, et missugused keskkooliõpilased tänapäeval siis on. Kuigi tänane tee kooli meenutas ärevustunde osas mõneti hommikuid, mil mind ootas mõni tähtis tunnikontroll või arvestus, soovitan seda kogemust soojalt. Minu teada toimub Tagasi Kooli ka järgmisel aastal.

Õppetund endale: räägi oma kogemusest, oma loost. Kui sotsiaalmeediani jõudes proovisin teemat avada, rääkides kontseptuaalsematest erinevustest võrreldes tavameediaga ja teistest tarkadest asjadest, tundus mu jutt mulle endale (ja ma arvan, et ka klassile) kuidagi õõnes.

Keda huvitab, siin lühikokkuvõte sellest, mida tunnis rääkisin ehk siis minu kokkupuudetest meediaga:

Continue reading