Eile algas hooaeg
Inimtühjas Pirita rannas ulus ainult tuul. Üle 10 meetri sekundis ja jänesed olid lainetel. (Nagu pärast selgus, oli ka Jänes lainetel, aga Püünsis). Ükski normaalne inimene ei roni sellise ilmaga mereranda. Ja just sellepärast ma vist olingi sinna sattunud.
10-se lohe aasad otsustasin viimasel sekundil täis-powerisse reguleerida ja nii ta läks. Esimene kohtumine veega mõjus piltlikult öeldes külma duina – siin vist üle vee minuti vastu ei pea, käis peast läbi. Kui esimest korda vett suhu sattus, oli hammastel see vana hea jäätisesöömise tunne. Kuna kindaid ei olnud, sais kuuekraadises vees kätest kiiresti valutavad küüntega tombukesed. Sellest hoolimata (või tänu sellele) peaaegu religioosne kogemus töönädala lõpetuseks.
Ühtegi muud tegevust ei soostuks ma nii külmas vees harrastama, ei ainsatki.
Pildil on illustreeriv tähendus, Vietnam 2005, Taavet tegi.