Tagasi tööl

Lumi on selleks hooajaks nüüd lauatatud. Ja on viimane aeg, et kogu see porihall krempel kiiresti ära sulaks – üsna siiber on juba talvest.
Teine tööpäev viis mind muuhulgas audio-koolitusele, mida viisid läbi kolleegid Markus ja Renat. Helide maailm on üks täiesti isevärki loom, kui seda lähemalt vaadata:
Õhus liigub heli kolme sekundiga umbes kilomeetri, vedelikes tsipa kiiremini, aga metalli sees kohe mitu kilomeetrit. Võibolla ma eksin, aga võibolla just sellepärast oli lapsepõlves jube põnev kõrv vastu raudteerööbast panna ja rongi lähenemist aimata, samal ajal kui kuulda ega näha polnud veel midagi?


Inimene kuuleb helisid tugevusega 0 kuni 130 dB. Võrdluseks, kui suurt skaalat see hõlmab – kui paaridetsibelline heli oleks näiteks jalgratta möödasahisemine asfaldil, siis 130 bB oleks see, kui iga Maa elanik vajutaks korraga kuuel Audi A8-l gaasipedaali põhja. Ma ei taha teada, kuidas ja mille mõju all teadlased esimest korda sellise paralleelni jõudsid; igatahes kahtlustan, et tegu ei olnud reaalse katsega..
Põhimõtteliselt kuuleb inimene ka valjemaid hääli, aga ainult väga lühikest aega. Edasi tuleb iiveldus, okse, teadvusekaotus ja muu ebameeldiv – seda ka siis, kui kõrvatropid on kõrvas, sest terve keha võtab helilaineid vastu.
See kõik oli osa üldhuvitavast sissejuhatusest. Edasi läks teema igapäevasemaks ja räägiti sellest, misasi on kõnekvaliteet, mis on selles osas erinevused Skype’i ja tavatelefonide vahel ning mida kõike selle parandamiseks ära on tehtud alates põhjalikest loomkatsetest arvutimikrofonidega kuni udupeene koodi kirjutamiseni. Kõike siin ära rääkida ei jaksa. Tule tööle ja kuula ise 🙂

One comment