Tõsijutud Hiiumaalt

Küll on hea vahel käia kohtades, mille kohta huvitavalt kirjutamiseks pole vaja midagi välja mõelda. Elu on seal nii huvitav, et piisab vaid kuuldu täpselt kirjapanemiseks.
Näiteks, Siim ja Pille võtsid endale isase tõutaksi nimega Endel. Mõlemad vanemad paberitega ja valvsa pilgu all, ilma igasuguse romantikata, paaritatud. Mida suuremaks kutsikas kasvas, seda enam hakkas tunduma, et taksiema oli tahtnud oma esiklastele isa ise valida – kuigi taksidele sarnaselt oli Endlil pruun koon, üks pea ja neli käppa, pärinesid kõik muud tõutunnused mõnelt lihtsalt toredalt külakoeralt. Endli identiteedikriisi süvendas veidi ka see, et ta osutus emaseks isendiks, aga nimi jäi endiseks. Tema igapäevast ringinuuskimist ja naabrite peale haukumist see siiski ei sega; kui midagi soovida jätab, siis on see püsimatus fotomodellina, seepärast ei ole temast ka head pilti.


Nii nagu koertel, tundub ka inimestel Käina kandis veidi sekeldusi olevat. Juttude põhjal tundus kõige lustlikum sell olevat Moosi-Eedi, kelles on kokku saanud napsilembus ja mõningane ärivaist.
Näiteks kui Eedi kuulis, et noorperel oma kartulimaad ei olegi, oli ta juba järgmisel hommikul ukse taga, kotitäis kartuleid käes. Peale mõningat tingimist vahetasid 12 krooni ja kilekott omanikku. Tegemist ei olekski teab mis kavala äritehinguga, kui Moosi-Eedi pooleks veerand tundi hiljem kohanud kartuliostust mitteteadlikku töölt tulevat pereisa ning tööle poleks hakanud see aju osa, mis arvutab pidevalt, kas parasjagu taskus leiduva raha eest saab osta kaks suurt Duubel-Bocki või mitte. Kuna vastus oli “ei”, teavitas Moosi-Eedi varmalt kartulite lisandumiseks majapidamisse, mainides aga juurde, et noorik jäi väärt kauba eest veel kahekümneviieka võlgu. Kuna Siim maksis raha kohe ära, siis võitsid kõik – Moosi-Eedi sai kartulite eest rekordilised 37 krooni, Pille sai tingida ja head kartulid ja Siim sai 25 krooni eest palju nalja ja hea loo.
Teinekord jälle lubanud Moosi-Eedi hunniku puid ära lõhkuda ja teinudki selle välgukiirusel ära. Kui pererahvas imestas, kuidas küll lõhutud puude hunnik on sattunud täpselt samasse kohta kus enne lõhkumata kuhi oli, tunnistas Moosi-Eedi, et ta loopis suuremeelselt tulematerjali vanasse kohta tagasi, siis on lihtsam muru niita, ning kadus koos töörahaga. Alles riita laduses selgus, et kavalpea oli lõhkunud ainult pealmise kihi suurest hunnikust.
Või siis see lugu, kui Moosi-Eedi lubanud tulla puid riita laduma. Kuna palk selle eest oli vürstlik – kogu majapidamises leiduv taara – oli nupumees endale allhankija palganud. Ise oli ta suurt tehingut juba eelmisel õhtul tähistama hakanud ning oli seetõttu niipalju ülemeelikus tujus, et ei seisnud hästi püsti. Siis nii jäigi, et abimees kärutas hunnikust puid kohale, Moodi-Eedi ladus neid maas istudes riita.
Naersime lugusid, käisime supersaunas ja võtsime viimast Prähnu rannast, kus puhus 10-12 meetrit stabiilset edelatuult. Mina küll aru ei saa, miks inimesed suvel Eestist ära tahavad reisida.
PS. Töökaaslane Martin saatis ka Moosi-Eedi pildi.

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.