Ühed link toredatele piltidele teile kõikidele nääride puhul ja nääripeo sissejuhatuseks, salmi lugema ei pea. Samantha Wolov muutis igaveseks minu arusaamist nukkudega mängimisest.
Toredad pildid

Jõulud on imetore aeg! Kuidas muidu saaksin number 43 susse (mul on nr 45 jalg), duššigeele, millega ei julge isegi autot pesta, raadiost igalt kanalilt non-stop “last christmas i have you my hearti”, spämm-jõulu-meile ning kvaliteetaega liiklusummikutes, et seal aeg maha võtta ja mõelda ligimeste ning jõulurahu peale?
Siiski .. It is not all that bad. .. Tartu Ülikooli peahoone oli muljetavaldavalt ilusaks ehitud. Väike-Maarja kiriku kõrval kogemata nähtud lumesajus haudade vahel “Püha ööd” laulev koor oli nagu ilmutus. Ja silmaring avanes hea naksaka võrra tavalisest laserkiirelaiusest laiemaks, kui kesise jõululauaga peredele üllatuspakke viisime.
Kui saaks rohkem neid viimaseid asju, siis ma isegi õpiks pähe parema salmi kui see 9. klassis pinginaabrilt õpitud klassika:
Sõidan sõidan saaniga
Mul on jalas püksid
Porgandid ja kaalikad
Need on minu sõbrad

Kes arvab ära, mille kohta käib alljärgnev tekst võidab au, kuulsuse ja tasuta lõunasöögi.
Its purpose is to improve the management ability, a clever working manner and also helpful for settling questions in people’s mind in the aim of confirming a new working mind for oneself or group.

Pöffil käidud. Vabandan isa ja ema ees, kui nüüd neid alt vean, aga Jaapani film “Izo” näitas selgelt kätte, et minust ei ole saanud intellektuaali ja ilmselt ei saa ka tulevikus. Kui ekraanil oli voolanud juba umbes bensiinikanistri jagu kunstverd ning surematu deemonsamurai oli võtnud osa tosinast kolmelauselisest kahemõttelisest dialoogist, katkes kannatus ja läksime saalist välja. Tegelikult oleks tahtnud ju teada saada, milleks hr. Takashi Miike asjad filmis nii sättis, aga kõike ju ei jõua teada saada. Kui tagantjärele lugesin üle filmi tutvustuse (sisaldab fraasi “on tegu väga humaanse ning oma mõttetus julmuses siiski väga kordamineva filmiga”), tekkis tunne, et käisin vaatamas mingit muud sama nimega filmi. Aga veelkord – see ei tähenda, et film oleks olnud sitt, vaid ikka seda, et siinkirjutaja on mitte-intellektuaal.
Ligikaudne dialoog peale filmi kinnitab seda tõika veelgi:
A: Pöff on selles mõttes hea asi, et annab kinnitust arusaamale, et ma kindlasti ei ole intellektuaal
E: Sa oleks pidanud valima madalamalt tasustatud töö
A: Kas siis restoranis söömine teeb lollimaks ja makaronid annavad mõistust juurde?

Kolimine toob selguse majja. Kui mitte muus, siis vähemasti selles, kui palju on tavaari vaja.
Inimesele on vaja umbes viit paari pükse, neljasid jalanõusid (kui sa just eil ole ühe jalaga), sahtlitäit sokke, nelja korralikku särki ja umbes viite T-särki. Talve ajal ka veel neli üleriiet sh. lumelauajope. Kui neid on rohkem, on neid liiga palju ja tuleb ette võtte teekond prügikasti juurde või Paide tänavale.
Plaadid ja raamatud osalevad eraldi kaalukategoorias.
Tänane skoor:
* Kolitud 2 spordikoti, 1 seljakoti ja 1 reisikotiga
* Ära visatud mõned teksad, tolmuimeja, Straume kohviveski, paks pakk pabereid, 3 purki Offi üle-eelmisest suvest, mõned tossud, külmkappi surnud ingver ja laimid, Ühispanga ja Sky Plusi logoga kohvitassid, üksik viinapits, halva lõhnaga deodorandid ja šampoonid, 2 saunalina ja muud nipet-näpet
Kui sagedamini koliksin, oleksin varsti asjatu.

Vahel on mul tunne, nagu oleks see deja vu tunne mul juba varem olnud.
See tuli reede õhtulauas, aga originaal ehk Matti Nykäneni teedrajavad mõttevälgatused on näha siin

Spa Life’i massaazž on konkurentsitult parim asi, mida Balti jaamal pakkuda on. Ei midagi taevalikku, aga Priit oli väga suur mees ja ta rutjus mind kogu raha eest (300 krooni), kuidas seda öeldagi, mehemoodi. Aga Balti jaam jääb Balti jaamaks, ja jaamaturvamees oleks mind peaaegu hammustanud, kui tahtsin ühest natuke valest uksest peale protseduuri väljuda.
Eks see turvamees põleb kunagi põrgus, aga massaažžiasja lähemalt uurides jõudsin välja pimedate massöörideni. Vaat see võib hea olla, arvestades, et pimedate inimeste kompimistaju on nägeva omast nii umbes viis korda parem. Panin järgmiseks esmaspäevaks aja kinni, peas mõlkumas paar mõtet. Esiteks – kas massaazži ajal jäetakse seal tuli põlema? Ja teiseks, kui see pimedate kompamismeele asi tõesti selline on nagu ta tõenäoliselt on, siis kuidas leida kena pimedat sekspartnerit?

Tuled reisilt (jälle) ja on heameel üle pika aja kodus olla (jälle) ja otsustad välja laiama minna (jälle). Sõbrad, veinist kergelt kõveraks (jälle), ja ööklubisse (jälle). Üks asi viib teiseni (jälle) ja ärkad kell pool kaks päeval (jälle). Tunned (jälle), et asi ei ole päris õige – väga väga lõbus, aga selline tunne on, nagu mingi sopp hingest karjub, et kuule sa oled selle rongiga jube pikalt sõitnud, see on vist ringtee, roni maha. Tahaks talle midagi vastu öelda, näiteks selgitada, miks on jube hea mõte selles vagunis sõita, aga ei oska (jälle). Niisiis homme jätkan sõitu, kui hingesopp vähegi vait jääb. Jälle.
Ja Amsterdami auks, kust ma just tulen:
Sülg kaardub kanalisse suult
Ning voolab allavoolu
Siin lóppeda vóiks värss
Kuid mitte sülg

Kupeeuks paiskub lahti ning selles viibijad – kaks meest ja laps – tõstavad üllatunult pilgu.
“Mis värvi on teie püksid?” küsib nõudlik hääl.
“Meie püksid on mustad”
Väraval seisab mees ning vestleb tuttavlikult brüneti daamiga
– Näe, see siin on minu maja. Selle aadress on Primi tee 12.
– Kui suur maja!
– Jajah, see on üsna suur, aga selle eest vana. Maja taga on aed.
– On seal ka palju puid?
– Ei, pelgalt kaks. Aga lilli on palju.
– Aga mis see seal on?
– Seal on garaaž, ja see siin on bassein
Kuidas küll mu hispaania keele õpiku kirjutajad oskavad koostada tekste, mis on veel vaimuvaesemad kui ööklubivestlused?
Ah jaa, äärepealt oleks unustanud öelda, et Epitonicu leiab tähelepanelik otsija nii mõnegi hea tasuta muusikapala. Näiteks leidsin just selle.