Anti, intellektuaal.

Pöffil käidud. Vabandan isa ja ema ees, kui nüüd neid alt vean, aga Jaapani film “Izo” näitas selgelt kätte, et minust ei ole saanud intellektuaali ja ilmselt ei saa ka tulevikus. Kui ekraanil oli voolanud juba umbes bensiinikanistri jagu kunstverd ning surematu deemonsamurai oli võtnud osa tosinast kolmelauselisest kahemõttelisest dialoogist, katkes kannatus ja läksime saalist välja. Tegelikult oleks tahtnud ju teada saada, milleks hr. Takashi Miike asjad filmis nii sättis, aga kõike ju ei jõua teada saada. Kui tagantjärele lugesin üle filmi tutvustuse (sisaldab fraasi “on tegu väga humaanse ning oma mõttetus julmuses siiski väga kordamineva filmiga”), tekkis tunne, et käisin vaatamas mingit muud sama nimega filmi. Aga veelkord – see ei tähenda, et film oleks olnud sitt, vaid ikka seda, et siinkirjutaja on mitte-intellektuaal.
Ligikaudne dialoog peale filmi kinnitab seda tõika veelgi:
A: Pöff on selles mõttes hea asi, et annab kinnitust arusaamale, et ma kindlasti ei ole intellektuaal
E: Sa oleks pidanud valima madalamalt tasustatud töö
A: Kas siis restoranis söömine teeb lollimaks ja makaronid annavad mõistust juurde?

One comment

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.