Esimene pühapäev viimase kahe või nii kuu jooksul, kus ei pidanud mitte midagi tegema. Ei ainsatki asja. Kõige vähem tööd.
Juba hommikul (11.42) oli tunne, et õhtuks saan teada, kas tunnen ainsatki asjalikku tegu korda saatva päeva üle ebamugavust või puhast headmeelt. Ja see teine variant osutus õigeks.
Ja veel. Äsjalõppenud filmis Eternal sunshine of the spotless mind oli juttu tsitaatidest, võtsin korraks lahti Aforismide kuldvara. Teine tsitaat, mis silma ette jäi, ütles Paljud igatsevad surematust, aga nad ei tea, mida hakata endaga peale vihmasel pühapäeva pärastlõunal. See ei ole küll kuidagi seotud selle postituse algusega ja pühapäevade ülistamisega (ja täna vihma ka ei sadanud), aga miks ta peakski? Sest täna oli ju päev hingamiseks, kus polnud plaanis midagi asjalikku teha ega kirja panna.

Mul on üle maailma palju sõpru. Enamik neist kirjutab kohe meilirea esimele reale Hello friend. Või siis hello freind, kui tal kirjutamisega kiire.
Täna küsis abi Chen, kes töötab pangas. Tema pangas on keerulised ajad, sest nende klient Kamil Abdul Fatah sai surma ning tal oleks vaja natuke abi, et Kammili rahad riigist kätte saada. Üldse mitte palju, ainult mõnisada dollarit, ja ta maksaks pärast mitmekordselt tagasi. Mul siis praegu just korteriremont pooleli, ja ise ei saanud anda, aga kui sul näiteks on natuke lahtist raha, siis ma võin kontaktid anda.
Cherie ja Edwina olid mõlemad mures selle pärast, et mul kulub liiga palju raha Viagrale. Ei teagi nüüd kohe, kust nad selle info võtnud on, aga südame tegi soojaks, et inimesed muretsevad. Nende kaudu saaks ühte hoopis vägevama erektsiooni tekitavat rohtu, ja palju odavamalt. Tõepoolest, miks ka mitte! Kui kohe vaja ei lähegi, võib ju talveks sisse teha või sügavkülma panna, kui nüüd hea hinnaga saab.
Siis oli ühel tüübil, kelle nimest ma päris hästi aru saanud üks jutt, millest ma päris täpselt aru ei saanud. Mingid hieroglüüfid olid. Aga veebiaadress oli http://nephrolepis.com/d05/d003.html Ma ise ei käinud seda lehte veel vaatamas, aga kui sa tahad, võid minna minu eest. Tõtt öelda ma ei usu, et tema on mul tõeline sõber.
Ning Matha andis head nõu, kuidas otsingumootorite kasutegurit suurendada. Teeks mulle sõbrahinnaga ja puha ning isegi see ei tundunud teda morjendavat, et mul praegu veebilehtegi ei ole. Vat sellised on tõelised sõbrad.
Kirjutage mulle ikka jälle, sõbrad!

… Molvaania trikoloor on selle poolest unikaalne, et sellel on vaid kaks värvi.
…1950. lõpupoole projekteerisid ja ehitasid Molvaania teadlased raketi Splutflab I, mis stardis plahvatas. Splutflab II oli märksa edukam ja 1963. aastal sai Molvaaniast esimene riik, mis saatis mehitatud kosmoselaeva Poola.
… kaasaegse molvaania isa Szlonko Busjbusj (1891-1948) suutis muuhulgas kärpida nädalavahetuse töötundide arvu 18-lt 16 tunnini ja täeindas konsitutsiooni üleüldise inimõiguste klausliga, mis andis kõikidele kodanikele õiguse kanda viha.
… Molvaania suurim popstaar on Olja, kelle muusika ühendab kuumad ladina rütmid kuuma sõja retoorikaga.
… mul on siiralt kahju, et seda kõike ei mõelnud välja mina. “Molvaania – kaasaegsest hambaravist rikkumata riik” nüüd raamatukauplustes.

No tegelikult peaks praegu juba hambaid pesema. Aga ei raatsi. Õhtu on sujunud, tuju on nagu filmis, nii palju tahaks veel ära teha. Isegi selle tunde kirjapanemine tundub ausam kui lõppeva päeva eilseks tunnistamine ja magamaminek. Kes siis nii teeb, et alustab hommikul päevaga, elab selles 15 tundi ja 38 minutit ja siis lihtsalt hülgab ta südaöö paiku; nagu suureks kasvanud kutsika varjupaika viimine.
Sama asi oli eile ka. Veerand kaks alles magama. Mingit raamatut ei raatsinud käest panna. Ja hommikul oli vastavalt siis esimene toiming äratuskella vihkamine.
Nii et varsti tuleb see magamaminek ikkagi ära teha. Ilus oli see esimene august, aga kui temaga veel üle tunni venitada, on kõik teise augusti arvelt. Nagu Kender ütles kunagi napsitamise kohta – see olevat hea tuju laenamine järgmisest päevast kõrge intressiga.
Aga ma ei tahtnud napsitamist mängu tuua. Ise kaine nagu laborirott enne katseid. Vett ja punast teed jõin peale trenni ainult.
Selline lugu.

Üllatusin, kui pooleleheküljeliselt reklaamilt vaatas vastu teadmine, et Nõva surfilaagri asemel toimub sel aastal hoopis ühe kosmeetikafirma nimega surfilaager. Nõval mõistagi. Ehk siis Firma oli ostnud endale vana hea surfilaagri nime. Oleks olnud Gaastra või Northi või Rip Curli või isegi mõne rummisordi surfilaager – selle oleks alla neelanud. Aga minu meelest ei tee see kosmeetikafirma tuulekreemi, mis veel võiks surfamisega seostuda, vaid päikese- ja muid kreeme.
Olgu kohe öeldud, et ma olen pada, kes sõimab katelt. Ise ka turundusinimene. Pealegi pole ma kuidagiviisi organiseeritud surfamisega seotud, käin lihtsalt oma lõbuks lohetamas, ja nii omavahel öeldes mitte veel tohutult hästi.
Aga ikkagi. Nii laine, purjelaua kui lohega seostub vabadus, mitte-üheksast-viieni-elamine, veidi anti-establishmenti. Ja nüüd siis multinatsionaal platsis, istub nagu konn vana hea surfilaagri nime otsas.
Turundusinimesed, palun, nimetame asju õigete nimedega. Jumala eest, teeme Hansapanga jookse, Saku Suverulle, Peugeot korvpallivõistlusi ja teisi tuhandete osavõtjatega anonüümseid üritusi. Aga inimeste jaoks tähendust omavate ürituste puhul võiks omada “lauakombeid”. Sest sama tulemuse annaks ka näiteks sponsori tiitliga leppimine ja kohapeal toote jagamine.
Ja inimesed, palun ärge minge reklaamipausi ajal kööki võileiba võtma, vaid jääge teleri ette. Siis ei pea last viima Fanta Lasteaeda, saama mustas raamis kutset kadunukese Fiskarsi Ajalabidate Matusele ega minema rahvariietega Sony Dolby Surround Laulupeole.

Üks ilus õhtu venis pikale ja jõudsin koju alles siis, kui juba valgeks hakkas minema. Isegi nüüd, valgete öödega mai lõpus, tähendab see nappi uneaega, juhul, kui hommikul on vaja tööle jõuda. Ja seda oli mul vaja.
Kus häda kõige suurem, sündis otsus ennast ikkagi välja magada, aga viisakalt kella üheksa paiku sellest tööle teada anda. Aga kui mingi hetk ärkasin, oli tuba päikest täis ja selline tunne oli, et kell on vähemalt 12. Sisse magasin! käis peast läbi ja haarasin toru.
– Tsau, Andrus siin.
– Emm.. tere
– Tead, ma jõuan täna veidi hiljem tööle
– Nojah.. aga miks sa sellest kell 7.09 räägid?
– …
– Kas oli vähemasti hea pidu?
– …
Lool on tugev moraal. Ei, mitte see, et ära nädala sees pidu püsti pane. Ikka võib väikese teha. Hoopis, et anekdoote ei mõtle välja arenenud huumorisoonega inimesed, vaid need juhtuvad päriselt. Just-just, lugematu arv kordi on pandud ühte kongi eestlane, venelane ja sakslane. Ainult seda ma ei tea, kuidas sündis see nali, kus mingi tüürimees oma ühe kehaosaga auriku pooleks lõi.

Aeg parandab haavad
Haud parandab küüraka

Esimene aprill on samal moel naljavaeste inimeste päev nagu naistepäev on nende meeste päev, kes oma naisele muidu kunagi lilli ei too ja valentinipäev on sõpradeta inimeste päev. Ehk siis järele mõeldes – igati vajalik nähtus. Me kõik saame end tunda vaimukate, hoolitsevate ja ümbritsetutena, ja seda igal aastal.

Valeri Kirss imestab, miks missivõistluste üle naerdakse. Miks sponsorid ära jooksevad ja telekanalid seda üle kanda ei taha.
Juhan Parts imestab, kuidas selle Res Publicaga siis niimoodi läks. Et jäi läbi muvdmata.
Oleks, et Valeri otsiks tegelikult ka mööda ilusalonge ja ööklubisid Eesti kõige ilusamat pliksi taga või Juhanil oleks sisuliselt parem partei, poleks sellist jama. Aga ühel juhul on laval lihtsalt keskmisest sirgemate jalgadega maatüdrukud ja teisel puhul riigikogus punt kärsituid poliitikasõpru, kes ei erine millegi poolest teistest puntidest. Ja keskpärasus ei müü.
Keskpärastele on showbusinessis siiski oma nišš – reality showd. Missikarusell pöörleks kohe vurinal, kui kahetunnise trikoodes veiderdamise asemel oleks kuupikkune live-saade. Sellest, kuidas tüdrukud kummikud ukse taha jätavad ja ennast Valeri ees hööritavad (ja et kuidas sel ajal Valeri süljest põrandale plekk tilgub). Sellest kuidas Valeri vilunud veterinaari moel piigade hambumust kontrollib. Sellest, kuidas paarike bussipeatuses tülitseb, kas neiul sobib ikka terve Eesti ees ennast trikooväele võtta. Saaks nalja, saaks sisse ja välja hääletada, saaks Eestile miss ja Valeri ei peaks teda poolsalaja valima.
Res Publicast ei saaks küll riigivalitsejat, aga saaks samuti toreda saatesarja. Kuidas suhtekorraldajad ja stilistid Juhanist peaministrit meisterdavad, kuidas Carmen Kassile poliitikaasja briifitakse, kuidas kõik valmistatakse ette nii nagu “päris”.
Kui nii juhtuks, mine tea, äkki ostaks endale telekagi.