Tõsieluasjad

Valeri Kirss imestab, miks missivõistluste üle naerdakse. Miks sponsorid ära jooksevad ja telekanalid seda üle kanda ei taha.
Juhan Parts imestab, kuidas selle Res Publicaga siis niimoodi läks. Et jäi läbi muvdmata.
Oleks, et Valeri otsiks tegelikult ka mööda ilusalonge ja ööklubisid Eesti kõige ilusamat pliksi taga või Juhanil oleks sisuliselt parem partei, poleks sellist jama. Aga ühel juhul on laval lihtsalt keskmisest sirgemate jalgadega maatüdrukud ja teisel puhul riigikogus punt kärsituid poliitikasõpru, kes ei erine millegi poolest teistest puntidest. Ja keskpärasus ei müü.
Keskpärastele on showbusinessis siiski oma nišš – reality showd. Missikarusell pöörleks kohe vurinal, kui kahetunnise trikoodes veiderdamise asemel oleks kuupikkune live-saade. Sellest, kuidas tüdrukud kummikud ukse taha jätavad ja ennast Valeri ees hööritavad (ja et kuidas sel ajal Valeri süljest põrandale plekk tilgub). Sellest kuidas Valeri vilunud veterinaari moel piigade hambumust kontrollib. Sellest, kuidas paarike bussipeatuses tülitseb, kas neiul sobib ikka terve Eesti ees ennast trikooväele võtta. Saaks nalja, saaks sisse ja välja hääletada, saaks Eestile miss ja Valeri ei peaks teda poolsalaja valima.
Res Publicast ei saaks küll riigivalitsejat, aga saaks samuti toreda saatesarja. Kuidas suhtekorraldajad ja stilistid Juhanist peaministrit meisterdavad, kuidas Carmen Kassile poliitikaasja briifitakse, kuidas kõik valmistatakse ette nii nagu “päris”.
Kui nii juhtuks, mine tea, äkki ostaks endale telekagi.