Elu nagu anekdoodis

Üks ilus õhtu venis pikale ja jõudsin koju alles siis, kui juba valgeks hakkas minema. Isegi nüüd, valgete öödega mai lõpus, tähendab see nappi uneaega, juhul, kui hommikul on vaja tööle jõuda. Ja seda oli mul vaja.
Kus häda kõige suurem, sündis otsus ennast ikkagi välja magada, aga viisakalt kella üheksa paiku sellest tööle teada anda. Aga kui mingi hetk ärkasin, oli tuba päikest täis ja selline tunne oli, et kell on vähemalt 12. Sisse magasin! käis peast läbi ja haarasin toru.
– Tsau, Andrus siin.
– Emm.. tere
– Tead, ma jõuan täna veidi hiljem tööle
– Nojah.. aga miks sa sellest kell 7.09 räägid?
– …
– Kas oli vähemasti hea pidu?
– …
Lool on tugev moraal. Ei, mitte see, et ära nädala sees pidu püsti pane. Ikka võib väikese teha. Hoopis, et anekdoote ei mõtle välja arenenud huumorisoonega inimesed, vaid need juhtuvad päriselt. Just-just, lugematu arv kordi on pandud ühte kongi eestlane, venelane ja sakslane. Ainult seda ma ei tea, kuidas sündis see nali, kus mingi tüürimees oma ühe kehaosaga auriku pooleks lõi.