Pikapäevarühm

No tegelikult peaks praegu juba hambaid pesema. Aga ei raatsi. Õhtu on sujunud, tuju on nagu filmis, nii palju tahaks veel ära teha. Isegi selle tunde kirjapanemine tundub ausam kui lõppeva päeva eilseks tunnistamine ja magamaminek. Kes siis nii teeb, et alustab hommikul päevaga, elab selles 15 tundi ja 38 minutit ja siis lihtsalt hülgab ta südaöö paiku; nagu suureks kasvanud kutsika varjupaika viimine.
Sama asi oli eile ka. Veerand kaks alles magama. Mingit raamatut ei raatsinud käest panna. Ja hommikul oli vastavalt siis esimene toiming äratuskella vihkamine.
Nii et varsti tuleb see magamaminek ikkagi ära teha. Ilus oli see esimene august, aga kui temaga veel üle tunni venitada, on kõik teise augusti arvelt. Nagu Kender ütles kunagi napsitamise kohta – see olevat hea tuju laenamine järgmisest päevast kõrge intressiga.
Aga ma ei tahtnud napsitamist mängu tuua. Ise kaine nagu laborirott enne katseid. Vett ja punast teed jõin peale trenni ainult.
Selline lugu.