Seitsmes päev

Esimene pühapäev viimase kahe või nii kuu jooksul, kus ei pidanud mitte midagi tegema. Ei ainsatki asja. Kõige vähem tööd.
Juba hommikul (11.42) oli tunne, et õhtuks saan teada, kas tunnen ainsatki asjalikku tegu korda saatva päeva üle ebamugavust või puhast headmeelt. Ja see teine variant osutus õigeks.
Ja veel. Äsjalõppenud filmis Eternal sunshine of the spotless mind oli juttu tsitaatidest, võtsin korraks lahti Aforismide kuldvara. Teine tsitaat, mis silma ette jäi, ütles Paljud igatsevad surematust, aga nad ei tea, mida hakata endaga peale vihmasel pühapäeva pärastlõunal. See ei ole küll kuidagi seotud selle postituse algusega ja pühapäevade ülistamisega (ja täna vihma ka ei sadanud), aga miks ta peakski? Sest täna oli ju päev hingamiseks, kus polnud plaanis midagi asjalikku teha ega kirja panna.

Comments are closed.