Tähelepanekud marsruudil Tallinn-Vantaa -Heathrow-Southampton-London-Vantaa-Tallinn

Lennundusspetsialistid, kes hommikust Finnairi lendu veel 20 minutit varasemaks liigutasid, on inimestena ebausaldusväärsed ning kalduvad vägivaldsusele. Kell viis ärkamine on ikka liig mis liig.
Aga 9AM olin juba Heathrowl tundega, et päev on alles ees. Ajavahe ajavaheks, tavaliselt paneks ma sellel kellaajal alles kingi jalga. Äkki peakski hakkama vara ärkama? Kunagi lugesin ühte artiklit ja jäin seda peaaegu uskuma.
Pärastlõunaks jõudsin Southamptonisse, kus astusin kruiisilaevale Oriana. Olen veel liiga noor kruiisilaevadest rõõmu tundmiseks, ja liiga vaene, et teha seda nädala keskel, aga ei saanud minna vaatamata jätta seda, kuidas kaks rahvatarkust oli rahamasinaks paaritatud.
Esimene äriidee oli tasuta lõunaid pole olemas. Ehk siis kaks päeva konverentsiprogrammi, kus esinevad nimed nagu Edward DeBono, Martin Lindström, Fons Trompenaars, Philip Kotler jne; lisaks ööpäevaringne söötmine ja jootmine, on tasuta. ”Hind” asja eest on see, et Sulle on määratud kohtumisi turundusteenuste firmadega, kes sulle midagi müüa tahavad ja kes sellel seminaril osalemiseks ja klientide moosimiseks käivad igaüks välja väikeauto hinna.
Ja teine äriidee oli kõik, mis raha eest, on odav, aga kõik, mis väikese raha eest, on veel odavam. Laeval oli 800 külalist, aga umbes 1000 ettekandjat, kajutiteenijad ja muidu lihttöötajat – kõik Indiast. Nagu ääri-veeri räägiti, võetakse nad tööle umbes 9 kuuks otse Goast ja kuna neid vahepeal maale ei lasta, on nad justkui tööl Indias ja saavad India palka. Kogu aja, nonstop. Ametlik versioon asjast on muidugi ilus.
Kokku siis selline asi. Suur miinus siiski selles, et õhtune seltsielu tähendas põhiliselt mingite hiidkorporatsioonide Briti esinduse turundusdirektorite jörisemise kuulamist ja tuttavate meelest oli laeva peal ainult viis ilusat tüdrukut. Ja isegi neist viiest nägin mina vaid kolme. Vat kui saaks Pärnu Turunduskonverentsi peo sellise laeva peale, kust keegi enne peo lõppu ära ei saaks, oleks nalja nabani. Ja mitte ainult nalja. Ja mitte ainult nabani.
Ja sinna lõppu siis nädalavahetus Londonis kogu oma ilus ja koleduses. Gurmaanide toidumeka Chiswicki turg, mõned õlled Tate Gallery klubiliikmete baaris, ja elus komöödia The Comedy Store’is tegid oma töö suurepäraselt, ööklubitada saab ju Tallinnas ka, ja isegi Viljandis, kui nüüd järele mõelda.
Heathrowl tundsin Finnairi värava ära mitte numbri ega ekraani, vaid selle läheduses ootavate inimeste järgi – eksimatult soomlased. Huvitav, kas tunneks samamoodi ära ka Estonian Airi lennu, ja kui jah, siis mitmesaja meetri pealt?
Selle sügava mõttega tahtsin lennukis kirjutamise lõpetada, aga lennufirma jättis mu pagasi Helsingisse, ja ma pidin taksoga sõitma Westmani ja ostma hommikuks hambaharja ja habemeajamistarbed (muuseas, ära kunagu osta Gillette M3Power mingi patareiajamiga žiletikaabitsat, lihtsam on nuimikseriga ajada) ja mu pagas jõudis kohale alles järgmisel päeval kell 17 ja minu inglismaalt ostetud peened juustusordid olid moodustanud terviku musta pesu ning hambaharjaga ja taksos ei saanud kaardiga maksta ka ja nii ma siis olin very very welcome to Estonia.