Vahepeal tabas selle blogi tagatuba seesama pomm, millele ka Teller viitas. Nüüd on osavad demineerijad selle kahjutuks teinud ja kirjutamine võib jätkuda uhiuue Liigutatava Tüübiga. Niisiis üks-kaks-kolm, mikrofoni kontroll, mikrofoni kontroll.
18. novembril viib raudlind mind Kuubale. Ja et ei juhtuks nii, nagu kunagi sõber Jaanusega juhtus, siis hakkasin hispaania keelt kordama. Muu hulgas leidsin sellise toreda viguri, mis iga päev siin nüüd ühe uue sõna õpetab. Nii et õpime koos.
Ja kui huvitab, siis Jaanusega juhtus see lugu, et kui kunagi koos Slovakkias olime, tellis ta enda meelest alati kana, sest see maitseb talle ja on võõras kohas selline ohutu söök. Kuna aga ühine keel slovakkia ettekandjatega puudus, pidi ta oletama et umbes venekeelse kuritsa kõlaga sõna tähendab teises slaavi keeles kana. Tihti toodigi kana, aga vahel oli “kanatoidu” sees igasugu naljakat jama ning lisaks kamaluga maisi, kuid kanast ei haisugi. Ja alles umbes viimasel õhtul väljas selgus, et kukurica tähendab slovakkia keeles maisi.
Vattenfalli kodulehel polnud paar päeva tagasi Eestit. Ja selle info peale vastati ühele tuttavale:
thank you for being so observant and letting us know about this embarrassing mistake. Our illustrator has now corrected the maps so please find the beautiful country Estonia in place
Võibolla hakkavad silmad töntsiks jääma, aga midagi oleks nagu ikka puudu. Näiteks Ruhnu. Ennustan, et varsti pannakse välja uus versioon, seniks eelmisest screenshot.
Kell on 12.46 öösel ja hammaste pesemise asemel istusin korra veel arvuti taha. Niikuinii uni ei tuleks, ja peas keerleks, mida homme hommikul äsja lõppenud Agent M-i kontserdi kohta rääkida ja kirjutada. Seda, et ostsin just nende plaadi, kuigi mp3-d on ka kodulehel tasuta saadaval ja juba mõnda aega minu arvutis? Seda, et trummar lõi üsna kontserdi lõpus pulgad läbi trummi ja lõpulugu 7 surmapattu algas sellega, et uus ja ilus taustalaulja Evelin ütles kurjal häälel mikrofoni Kuule helimees, kas sul teipi on, meil siin juhtus trummiga väike õnnetus? Seda, et nende lühikesest repertuaarist meeldib mulle umbes iga kolmas lugu (ehk kokku kolm tükki), ja et Painaja võiks ka ju kodulehel või plaadil väljas olla?
Näe, nüüd kirjutasingi kõik siia ühte rodusse ära, igasuguste loogiliste seosteta… Aga tegelikult, mõnes mõttes räägib see ju iseenda eest.
Ja siit ka raadiohitt okolaad
Aga mitte kogu Eesti, vaid Ford Scorpio Klubi presidendiks. Natuke aega tagasi kirjutasin ühest auto tagaakna kleepsust inspireerituna naljakatest autoklubidest. Üllatus-üllatus, aga vähemalt ühe klubi liikmed oskavad lugeda ja kirjutada ning said omakorda sellest inspireeritud. Leidsin klubi foorumist kommentaaridena minu jutule selliseid toredaid pärle:
Uue Hummeriga hakkaks vist varsti igav, aga vana auto ja noor naine juba rahu ei anna ja laisaks ei lase.
Miks peaksin ma veetma õhtud kuskil ööklubis, kus käib mõttetu tränakas, narkotõmbamine ja kaklused, kui ma võin sellel ajal ennast “Rebasemäel” harida???
elus on väga tähtis oma sihtide paika panek, minu üheks sihiks on ford scorpio
selle raha eest, mis maksab 1 porche, saab ju mitukümend scorpat ja kui see 1 porche katki läheb, siis sõita ei saa, aga scorpa puhul võtad lihtsalt järgmise
Ja minu lemmik (mis käib minu kohta):
Tundub nagu mingi selline vend kes sõidab uue kalli autoga kellel raha ni*ub per*e ja vaatab et haledad jobub vaadake millega te sõidate ,vaata kus mul on hea auto!!!
Kogu rõõmu saad lugeda siit.
Ja äkki ma avastasin ennast ühe laua taga kahe PR-inimesega. Sellisega, nagu neid Stereotüüpide Käsiraamatus kirjeldatakse. Hea ülikonna ja maitseka lipsuga mees, kelle non-stop naeratuse tagant paistvad hambad olid nii valged, et talle otsa vaatamiseks pidi silmi kissitama. Ja selline pool-ilus neiu, kellel oli oma oma keha jaoks natuke liiga suur dekoltee. Või siis selle dekoltee jaoks natuke väikesed rinnad, saa siis nüüd aru. Avara, kalli remondiga kontori nõupidamisteruumi laual olid kirurgilise täpsusega kauniks rihitud võileivad, mis jäid kohtumise lõpuni puutumata. Umbes nagu klubis jääb vahel üksi kõige ilusam tüdruk, kellega keegi ei julge juttu rääkima minna.
Aga eks oma osa oli võileibade säilimisel ka sellel, et kohtumine jäi kaunis lühidaks. Sest jutt oli umbes selline, et me peaksime palkama noored coolid inimesed lahedate diipidega mööda linna sõitma ja flaiereid jagama. Ja et seda kantakse kogu aeg raadiost üle ja see meeldib noortele nii tohutult, et terve linn saab ühekorraga orgasmi ning kõik tahavad kohe seda tegema hakata, mis PR-firmale saadetud briifis kirjas oli. Mida kuradit. Esiteks on see loll jutt. Ja mis hullem, see loll tuli selliste inimeste suust, kellest üks võttis viimati lipsu ära 89. aasta lõpus ja teine on 25-aastane Metuusala-vanuse hingega kuivik. Ja et see ikka kõlama jääka – koleda dekolteega kuivik.
Stockholmi keskinna on pargitud umbes kirikusuurune jaht, mis kuuluvat kellelegi parasjagi siinviibivale Microsofti tegelasele. Kuna see oli restoraniaknast näha, läks jutt Bill Gatesile ja sealt edasi tema ja abikaasa heategevusfondile.
Fondis on peale Warren Buffeti indulgentsi lunastamist umbes 60 miljardit dollarit. See on umbes tosin Eesti riigieelarvet. Või siis igale maailma inimesele üks hot-dog. Et see raha kiiresti ja mõistlikult ära kulutada, peab fond töötajate arvu selle aasta jooksul 600 inimeseni kahekordistama, seejuures palgates tipptasemel juhte ja spetsialiste suurtest erafirmadest. Vähemasti nii nad kirjutavad siin ja seal.
Kogesin taas kord seda tunnet, kui ei kahetse, et oled midagi teinud, aga samas ei tahaks sama asja kunagi uuesti n臧a-kuulda-kogeda. NO99 Kuningas Ubu vaatamast stsin tagasi just sellise tundega. V臠a lahe “lava”, v舐ske l臧enemine ja 臠edad efektid, aga kolmanda vaatuse keskel, kui oli selge, kuidas lugu leb, ja et efekte enam juurde ei tule, hakkasin nihelema.
Las lukaader r蒿gib iseenda eest.
Tore silt ju iseendast. Sildimaniakk vks selle ka kuskile postkastide juurde riputada.1
Kui mobiiltelefoniga saab teha sellise pildi, siis mida kõike veel päris fotokaga teha saab?
Minu autol on paljude heade omaduste kõrval üks halb omadus. Selle raadiole läks ühel koledal hetkel peale aegreleega koodilukk, nii et raadio hakkas uuesti tööle alles peale seda, kui olin autoga rohkem kui kaks tundi järjest sõitnud. Kuna see sattus nädalatele, mil ma linnast praktiliselt välja ei käinud, sõitsin vaikuses ja iga viimane kui nagin, undamine ja krõps oli imehästi kuulda. Ja, uskuge mind, 1993. aasta autol on pakkuda päris esinduslik valik erinevaid ebameeldivaid heliefekte. Nii et olin oma vana auto ostuotsusega alla keskmise rahul ja pidasin hoolega autoremondi ja -vahetamisplaani.
Kui raadio pärast ühte metsaskäiku jälle tööle hakkas, tundus auto aga äkitsi korras olevat. Mingi nagin tagaklaaside juurest? Raadio kõvemaks. Tagasild justkui undab? Vahetad Energy FM-i peale. Lihtne. Ja auto remontiviimine lükkus määramata ajaks edasi.
Tänu huvitavatele sündmustele minu ümber tekkis raadiot kruttides ka huvitav paralleel eluga. Kui midagi on lahti kas suhete, kodu või tööga, on ju lihtsam nö. raadiot kõvemaks keerata, mitte tegeleda jama likvideerimisega. Väikesed ja meeldivad asjad, rokkimine, juhuslikud suhted, uute asjade ostmine – that stuff. Toimivad keskmisele elule sama hästi või paremini kui korralike kõlariga raadio keskmisele autole.
Sitt lugu muidugi on see, et poolteist nädalat tagasi voolas autost ühe üsna valjusti mänginud loo ajal jahutusvedelik välja. Ja autoremondimees on püstitanud maailmarekordi minu telefonikõnede eest kõrvalepuiklemisel. Nii et see raadioefekt pole väga jätkusuutlik. Varem või hiljem tuleb endale uus elu osta ja auto korda saada. Või mispidi see nüüd oligi.