Sinu silme ees asuv blogi on väidetavalt Google’i meelest väärtuslikum kui Savisaare või Montoni blogi. Mul ei ole kummastki sooja ega külma, aga olgu öeldud, et tegelikult on mainitud ja veel paljud blogid loetumad kui allakirjutanu oma. Et õiglus jalule seada, viitasin neile käesolevaga ja kuna viitamine on Google’i tabeli alus, loodan, et nad saavad järgmistes järjestustes endale õiglasema positsiooni.
Kui juba edetabelitest juttu tuli, siis kas keegi teab, kust saaks Quentin Harrise töötlust Jill Scotti loost Not Like Crazy? Olen proovinud hea ja kurjaga, isegi kavalusega olen proovinud, aga parim, mis ma olen leidnud, on vinüülplaat eBayst. Kui leiad midagi lihtsamat, siis saada palun vihje. Vastu võin vihjata, et see on päris tore lugu ja selliseid leiab podcastist Just good music.
Ja ühtlasi tahaks tagasi saada Nick Hornby raamatut “Elu edetabelid”, mis ilmselt on number üks minu edetabelis “kõige kauam laenus olnud raamatud”.

Eile sattusin näitusele, mis pani mõtted väga mitmes suunas tööle. Briti Raamatukogus on väljas näitus (või peaks selle kohta ütlema kuuldus?) viimase viiekümne aasta albumimüügitabeli tippudest. Kõik number ühed alates 1956. aastast – kenasti interaktiivses kataloogis, mida sai, klapid peas, sirvida ja neilt albumitelt kõiki lugusid kuulata.
Väga raju materjal, eriti 90. esimene pool ja keskpaik, mis jäi minu mässulisse teismeikka. Kui üle pika aja Nirvana kuulamise peale jalg liiga kiiresti kaasa elema hakkas, vaatasin ringi ja veendusin, et ka kõige vanematel peerudel juhtus mingite aastate läbikuulamise juures sama. Ilmselt tulevad mingit kindlat musikat kuuldes absoluutselt igas vanuses inimestele meelde esimesed koolipeod, tantsud, suudlused, kaklused, seksikogemused, plaadimängijaostud ja mis-kõik-veel.
Selgelt on näha, et muusikat on nüüd palju rohkem ja see jaguneb palju erinevate maitsete vahel. Kui 60. aastate keskel juhtus, et albumimüügi tippu sattusid ainult kolm erinevat plaati kahelt erinevalt bändilt (teadagi mis Briti bändidelt), siis alates 70. aastate lõpust on mõni plaat vaid väga harva üle nelja nädala järjest tipus olnud. Ja kohati teadsin mõnest 80. aastakäigust suuremat hulka nimesid kui näiteks eelmisest aastast, kus ma ei tea ega kavatesegi teadma hakata roosade põskedega poiste bände või siis selle žanri esindajaid, mille nimi on ilmselt rõõmus mitte ilus ega ka kole tüdruk kitarriga, kes mässab selle vastu, et maailm on selline nagu ta on.
Ja seda panin tähele, et erinevalt Eesti tabelitest ei olnud kogu selle poolsajandi jooksul ei olnud ennast number üheks müünud ükski lori- ja läbulaulude album, jürihomenja ega üllarjörberg. Suurimaks number üheks müünud solvanguks muusikale jäi tabeliks minu silmis Titanicu soundtrack ja sellele järgnevad Celine Dioni plaadid.
Mõtlesin ka tagasi, mis bändi albumeid mina olen elu jooksul kõige rohkem ostnud. Plaadikogu pole käepärast ja kontrollida ei saa, aga ilmselt Duran Duran. Tagantjärgi tundub see sama imelik kui see, et plaadiedetabeliajaloo alguses oli Ingismaa enimmüüdud album pikalt “Kuningas ja mina” heliriba.

… on minu andmetel Siam Centralis Soho külje all. Mitte ainult ei olnud roheline tee seal täiesti kotivaba, vaid selles olid teelehed ka kaunilt lilleõieks põimitud. Täielik wabi-sabi! Ja söök on seal ka hea.

Pildi tegi Peter.

Ärileht kirjutas ja küsis Miks? rubriigi jaoks intrigeeriva küsimuse – miks pole Skype tasuta kõnedele vaatamata end jõuliselt koduste lauatelefonide asemele murdnud?
Ma siis vastasin neile. Ja kuna veebiversioonis seda rubriiki ei ilmu, avaldan lastelastele mõeldes vastuse ka siin.

Continue reading →

Sakala keskusest on palju juttu. Nii nagu natuke aega tagasi oli palju juttu pronkssõdurist. Minu kindel (ja natuke keelt risustav) seisukoht sellistesse asjadesse on – pohui. Värskendavaks lugemiseks on minu ema poolt kunagi sahtlisse kirjutatud artikkel, mille siinkohal avaldan.
Olukorrast riigis
Pronksmehe mahavõtmine ärritab täiesti kindlalt tuhandeid inimesi.
Pronksmehe kohalejätmine ärritab täiesti kindlalt tuhandeid inimesi.
Kas ükski normaalne inimene sellises olukorras peaks üldse end ärritama küsimusega, kuidas reageerida – nagu meedia korraldatud gallup praegu teeb : mida sa teeksid?

Continue reading →

Mulle ei ole kunagi toataimed meeldinud. Kui mulle paar aastat tagasi havisaba kingiti, tõstsin selle juba nädal hiljem koridori, lootuses, et see oma loomuliku lõpu leiab. Aga kuni majast väljakolimiseni seda ei juhtunud, ilmselt mingi pahatahtlik naaber käis kastmas. Ja ema teadis rääkida, et kui mulle umbes kümnesena sõnajalg kingiti koos vestlusega taimedega rääkimise kasulikust mõjust nii enda kui taime energiavoogudele olin ma sellele (või temale?) esimese asjana öelnud Tere punnsilm.
Aga midagi on muutuma hakanud. Mine võta nüüd kinni, kas minust lahkub tormiline noorus või heteroseksuaalsus, aga mulle hakkasid taimed meeldima. Esimene märk oli see, et kui mulle märtsis soolaleivaks kolm taime kingiti, siis septembris oli tervelt üks neist veel elus. Gerberale sai saatuslikuks kuum suvi ja kaktus, nagu Hortese müüja mulle kannatlikult seletas, vajab oma elukohas mitte ainult esteetiliselt nauditavat ümbrust, nagu tal vanni kõrval oli, vaid ka päikest. Ja teine märk oli, et mõni pühapäev tagasi tekkis tuhin minna Hortese aianduskeskusesse, mis on üks tore oaas sellise tatise ilma puhuks nagu parasjagu oli. Sama palju taimi nagu botaanikaaias, ainult et piletit ei pea maksma ja lisaks kohvik ka veel. Ja siis see ka, et müüjad viitsivad su ära kuulata ega suhtu minusugustesse taimevõhikutesse nagu kahjuritesse. Dialoog oli umbes selline.

Continue reading →