Uued olendid minu kodus

Mulle ei ole kunagi toataimed meeldinud. Kui mulle paar aastat tagasi havisaba kingiti, tõstsin selle juba nädal hiljem koridori, lootuses, et see oma loomuliku lõpu leiab. Aga kuni majast väljakolimiseni seda ei juhtunud, ilmselt mingi pahatahtlik naaber käis kastmas. Ja ema teadis rääkida, et kui mulle umbes kümnesena sõnajalg kingiti koos vestlusega taimedega rääkimise kasulikust mõjust nii enda kui taime energiavoogudele olin ma sellele (või temale?) esimese asjana öelnud Tere punnsilm.
Aga midagi on muutuma hakanud. Mine võta nüüd kinni, kas minust lahkub tormiline noorus või heteroseksuaalsus, aga mulle hakkasid taimed meeldima. Esimene märk oli see, et kui mulle märtsis soolaleivaks kolm taime kingiti, siis septembris oli tervelt üks neist veel elus. Gerberale sai saatuslikuks kuum suvi ja kaktus, nagu Hortese müüja mulle kannatlikult seletas, vajab oma elukohas mitte ainult esteetiliselt nauditavat ümbrust, nagu tal vanni kõrval oli, vaid ka päikest. Ja teine märk oli, et mõni pühapäev tagasi tekkis tuhin minna Hortese aianduskeskusesse, mis on üks tore oaas sellise tatise ilma puhuks nagu parasjagu oli. Sama palju taimi nagu botaanikaaias, ainult et piletit ei pea maksma ja lisaks kohvik ka veel. Ja siis see ka, et müüjad viitsivad su ära kuulata ega suhtu minusugustesse taimevõhikutesse nagu kahjuritesse. Dialoog oli umbes selline.

– Tere, kas teil on mingeid selliseid taimi, mis ei oleks väga suured… ja mis valgust eriti ei vajaks.. ja noh, mida eriti kastma ka ei peaks. No näiteks kaktuselisi.
– Las ma mõtlen. Kaktuselisi kindlasti mitte, aga võibolla midagi muud.
– Mis mõttes? Mul pidas just üks kaktus neli-viis kuud vastu sellistes tingimustes.
– Jah, kaktused on väga visa hingega. (paus). Aga võibolla see seal riiulil. (näitas ühte suurte lehtedega puukest)
– Ei, see on natuke imelik… Kas teil mingeid teistsuguseid ei ole, võib olla ka selline, mis natuke kastmist ja valgust vajab.
– Need draakonipuud seal vajavad üsna mõõdukalt kastmist ja tunnevad ennast hästi ka poolvarjus.
No ja nii sain ma endale vanniservale draakonipuu. Süües kasvas isu ja poest lahkusin ma lisaks sellele ka kastekannu, kolme lugalise, kahe lillepoti, väetise ja tarkade õpetussõnadega. Eriti lahedad on lugad, mis meenutavad natuke Einsteini soengut.