Category: Eesti keeles

UK-sse tööle

uk-flag.jpg
Keegi ütles eile, et Londonis elab 5000 eestlast. Juhuks, kui keegi kunagi veel juurde tahab kolida, panen kirja oma kogemuse paberite kordasaamisest, kodu leidmisest, maksudest ja muust.
Paberid
Eesti kodanikud võivad vabalt Inglismaal töötada, ainus tingimus on see, et rohkem kui kuu aega kestva töö jaoks peab ennast saareriigis töötajana kirja panema. See käib lihtsalt: avaldus, 90 naela, dokument, kiri töökohast ja fotod posti ja mõne nädala pärast on luba olemas.
Siis on vajalik National Insurance ehk NI number. Esimestel paberitel kasutatakse sünnikuupäeval põhinevat ajutist numbrit, õige numbri saamiseks on vaja teha järjekordne avaldus, õnneks lõivudeta ja tasudeta. NI numbri aitas korda ajada töökoht, seega kõiki finesse ei tea, aga igatahes ei tundunud see midagi keerulist olevat.
Kodu leidmine
Ehk kõige meeldivam ülesanne on endale elamise otsimine, sest sellel on juures ka turismielemente. Ühte ja kõikvõimast City24-likku lehte ei ole, selle asemel tuleb surfata mitme erineva lehe vahel. Kõige rohkem häid kuulutusi pakkusid Gumtree, Craigslist ja Zoomf. Sellele lisaks tasub läbi käia või helistada huvipakkuvate linnaosade kinnisvarabürood, oma soov neile selgeks teha ja jätta oma kontakt, et nad sobiva korteri silmapiirile ilmudes teaksid ise helistada.

Continue reading →

Elu raskeim žiletiostmine

See, kui Põhja-Rimis (see on seda vana ja koledat, mitte uut ja udupeent tüüpi) žiletiterasid kassas nähtaval ei ole, ei tähenda, et nad oleksid poest otsas. Küsima peab lihtsalt, ja siis müüa annab, kenasti turvakarbi sees ja puha. Iseendast väga paranoiline panna asjad nii peitu kui turvakarpi sisse, aga ju siis muidu varastatakse. Või kardavad nad, et inimesed teevad nendega endale koju kõndides viga. Sest müüja jättis nad mulle lindile turvakarbi sees, ja kuna ma proovisin samal ajal nii kaardiga maksta, telefoniga rääkida kui asju kotti pakkida, sain ma sellest aru alles kodus. Poodi tagasi minna ei viitsinud ja otsustasin koduste vahenditega pakendi avada.
Ainukeseks tööriistaks minu poolväljakolimisjärgus korteris olid kanakäärid. Vähem kui viis minutit hiljem oli nahk natuke märk ja pakend avatud. Tõesti turvaline värk. Aitäh Rimi müüjale uue kogemuse eest, see oli nii mulle kui kanakääridele väga huvitav.
Pilt ei tulnud välja

Wakeboard Pärnus

Aitasin sõpra eile kahe-minuti-copywritinguga (võis ka olla, et kulus kolm minutit, aega ei võtnud) flaieri tarbeks. Kuna Pärnus on ilmselt igaühel vahel tegemist tegevuse otsimisega, eriti halva ilmaga, siis ilmugu see ka siin. Pealegi on siis vaja paar flaierit vähem trükkida.
Naudi Pärnut veel
Pärnu parimas (ja ainukeses) veespordikeskuses saad sõita:
– aurupaadiga (100 krooni /tund)
– vesijalgrattaga (80 krooni /tund)
– veelaua ehk wakeboard’iga (200 krooni /10 min)
– veesuuskadega (150 krooni /10 min)
– täispuhutava banaaniga (100 krooni /inimene)
Kohapeal soovijatele kalipsod, saun ja veelauasõidu õpe. Tucuruvi Veespordikeskus asub vaid 10-minutilise autosõidu kaugusel kesklinnast.

Ema, ema, ma olen raamatus

Laupäeval Gatwicku lennuvälja raamatupoes jäi täiesti juhuslikult silma reisiraamat How Low Can You Go? Round Europe for 1p Return (+ Tax). Reisiraamatuid lappan niikuinii keskmisest sagedamini ja autori nimi tundus kuidagi tuttav, seepärast võtsin ta korraks kätte. Ja kui peale kahe lehe pööramist raamatust oma nime leidsin, ostsin ära ka. Tõepoolest, ühel pühapäeval eelmisel suvel kohtusin Basso terrassil ühe inglise reisiajakirjanikuga. Siin siis hoolega valitud leheküljed raamatust:
page210.jpg

Continue reading →

Eesti umbes kahesaja sõnaga

Skype’i ühel wikilehel on aeg-ajalt täienev ja muutuv stiiliraamat, kus muu hulgas on lõik Skype in 200 words or so. Seal on lühike kirjeldus, mis loom see Skype selline on. See on nii lihtne, et jääb peaaegu ise meelde ning see on osutunud kasulikuks väga erinevates olukordades, vestusest vanaemaga kuni Korea ajakirjanikega suhtlemiseni. Olles ise tootes saba ja sarvedega sees on raske mitte takerduda toote üksikasjadesse ja anda paari lausega hea ülevaade. Ja kui hoogne algus tehtud, võib mõnest vestluskaastast huvitanud tahust juba pikemalt rääkida.
Olen järjest enam hakanud puudust tundma samal põhimõttel lühikesest kirjeldusest Eesti kohta. Just vaatasin EAS-i, Wikipedia ja riik.ee lehtedele – ei midagi. On olemas põhjalik info meie raske ajaloo ja Eesti rahareformi kohta, aga selle infoga väga kaugele ei jõua. Või teab keegi mõnda Kesk- või Ida-Euroopa riiki, millel ei oleks kirevat ajalugu ja palju jändamist rahaga? Tahaks aga näha paari hästi koostatud lauset, kus oleks kirjas, palju meid on, mida me teeme ja mille poolest meid tunda võiks (kui juba tegemiseks läheb, siis võiks see ka kirjas olla, kuidas on inglise keeles põlevkivi). Olen kindel, et see ei voolaks mööda külgi maha kellelgi, kes vähekenegi reisib.
Kui tead kuskil mõnda kirjeldusele vastavat teksti, oleksin väga tänulik, kui mind selleni juhatad. Ja kui seda pole, loodan EAS-i peale. Teades, et suusõnaline reklaam on kõige parem reklaam, ja et igas sadamas on eestlane, oleks selle tegemine võibolla kõige parema tasuvusega asi, mida nad kunagi teha saavad.
PS. Google.co.uk pakkus otsingule Eesti selliseid naljakaid seoseid
google%20estonia.png

Pronkssõdurist ei räägi

Pronkssõdurist on igal pool palju juttu olnud. Kuna mina olen sündmusi näinud ainult uudiste vahendusel, ei hakanud sel teemal ise sõna võtma. Küll aga viitan tagasi ühele poole aasta tagusele artiklile, mis pani mind mõtlema siis, ja paneb ka nüüd.

Pingutamine

Rannahooaeg on vist tulemas. Või siis inimesed sõid lihtsalt lihavõtete ajal liiga palju. Salatipoes, kust mu lõuna enamasti pärineb, läheb saba aina pikemaks ja täna lõuna ajal ujumas käies oli raskusi vaba kapi leidmisega. Osa inimestest on kogu aeg liigutanud ja rohelist krõmpsutanud, teine osa võtab radikaalseid muutusi ette, kui on vaja rannapuhkusele sõiduks valmistuda. Ja loomulikult on ka neid, kes ei tee kumbagit ja kes võivad, aga ei pruugi, seetõttu kunagi tervisega pahuksisse sattuda.
Tööl (mitte minu tööl, vaid üleüldiselt) on natuke sarnane olukord. Vastavalt sellele, kas tulemuste mõõtmine käib kuise, kvartaalse või aastase tsükliga, hakkavad inimesed mingil hetkel rohkem pingutama. Kes teeb rohkem müügikõnesid, kes kutsub kokku rohkem koosolekuid ja korraldab kõikide tegemisi ümber, kes teeb ületunde. Ja loomulikult on ka neid, kes kunagi tohutult palju ei pinguta ning kellel võib seetõttu kunagi tööl natuke keerulisemaks minna.
Preagu jääb mõte lõpetamata, et homseks varaseks ärkamiseks ennast välja puhata, aga kasvõi siiamaani jõudes on huvitav mõelda, miks on nö. õliõpilase eksamisündroom populaarsem, samas kui pidevalt mõõdukalt pingutamine on tegelikult lihtsam. Ja et tegelikult saavad mõned ka pingutamata hakkama, alati ja igal elualal.

Meil pole üldse aega, ja sellepärast on meil seda lõputult

Targasti kõlab, kas pole. Umbes samamoodi nagu Sokratese Ma tean, et ma midagi ei tea. Või mõni muu ütlus, mis esialgu tundub efektse sõnakõlksuna, aga millel lähemalt vaadates on väga palju sisu sees. Rohkem kui rosinaid rosinasaias Joosep Tootsi kõige julgemates unistustes.
teadja.jpg
Seda pealkirja-lauset lugesin viimati Tommy Hellsteni raamatust Teadja. Imetlen selles Hellsteni oskust anda mõtteainet, aga jätta ruumi oma tõlgendustele; teha oma mõte kergesti arusaadavaks, aga mitte laskuda läägetesse lihtustustesse ja näidetesse. Näiteks see raamat ei üritagi anda selgeid juhiseid, kuidas elada nii, et aega oleks lõputult, ei anna ühtegi nippi. Ta lihtsalt kirjeldab ühte võimalikku maailmavaadet sellisel moel, et see võiks olla huvitav nendele, keda huvitavad lisaks erinevatele vastustele ka erinevad küsimused.
Ma ei ole raamatutest varem palju kirjutanud ega kavatse seda ka edaspidi teha, sest arvustusi teevad teised inimesed hoopis paremini. Aga kuna selle raamatu mõni kirjeldus on nii halb ja selle teemal võtavad sõna mitte just kirjanduse arvamusliidrid, tahtsin omalt poolt sõna sekka öelda, et sobib lugeda küll. Seda enam, et mu ema on selle tõlkinud, hea sõber kaanele foto teinud ja vend tagakaanele mingi jutu kirjutanud. Seejuures ei sundinud ükski neid seda mind lugema, nii et kohe topelt-tänu neile siinkohal, et nad mulle lisaks lugemisrõõmule ka avastamisrõõmu võimaldasid.
Muuseas, seda blogipostitust kirjutasin kauem kui ühtegi varasemat, vähemasti vaadates efektiivsusnäitajaid nagu ridu tunnis või sõnu minutis – ja seejuures olin ma ajakulu pärast väga vähe mures.