Elu raskeim žiletiostmine

See, kui Põhja-Rimis (see on seda vana ja koledat, mitte uut ja udupeent tüüpi) žiletiterasid kassas nähtaval ei ole, ei tähenda, et nad oleksid poest otsas. Küsima peab lihtsalt, ja siis müüa annab, kenasti turvakarbi sees ja puha. Iseendast väga paranoiline panna asjad nii peitu kui turvakarpi sisse, aga ju siis muidu varastatakse. Või kardavad nad, et inimesed teevad nendega endale koju kõndides viga. Sest müüja jättis nad mulle lindile turvakarbi sees, ja kuna ma proovisin samal ajal nii kaardiga maksta, telefoniga rääkida kui asju kotti pakkida, sain ma sellest aru alles kodus. Poodi tagasi minna ei viitsinud ja otsustasin koduste vahenditega pakendi avada.
Ainukeseks tööriistaks minu poolväljakolimisjärgus korteris olid kanakäärid. Vähem kui viis minutit hiljem oli nahk natuke märk ja pakend avatud. Tõesti turvaline värk. Aitäh Rimi müüjale uue kogemuse eest, see oli nii mulle kui kanakääridele väga huvitav.
Pilt ei tulnud välja

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.