Keegi ütles eile, et Londonis elab 5000 eestlast. Juhuks, kui keegi kunagi veel juurde tahab kolida, panen kirja oma kogemuse paberite kordasaamisest, kodu leidmisest, maksudest ja muust.
Paberid
Eesti kodanikud võivad vabalt Inglismaal töötada, ainus tingimus on see, et rohkem kui kuu aega kestva töö jaoks peab ennast saareriigis töötajana kirja panema. See käib lihtsalt: avaldus, 90 naela, dokument, kiri töökohast ja fotod posti ja mõne nädala pärast on luba olemas.
Siis on vajalik National Insurance ehk NI number. Esimestel paberitel kasutatakse sünnikuupäeval põhinevat ajutist numbrit, õige numbri saamiseks on vaja teha järjekordne avaldus, õnneks lõivudeta ja tasudeta. NI numbri aitas korda ajada töökoht, seega kõiki finesse ei tea, aga igatahes ei tundunud see midagi keerulist olevat.
Kodu leidmine
Ehk kõige meeldivam ülesanne on endale elamise otsimine, sest sellel on juures ka turismielemente. Ühte ja kõikvõimast City24-likku lehte ei ole, selle asemel tuleb surfata mitme erineva lehe vahel. Kõige rohkem häid kuulutusi pakkusid Gumtree, Craigslist ja Zoomf. Sellele lisaks tasub läbi käia või helistada huvipakkuvate linnaosade kinnisvarabürood, oma soov neile selgeks teha ja jätta oma kontakt, et nad sobiva korteri silmapiirile ilmudes teaksid ise helistada.

Korter leitud, tuleb teha leping, ja esimese lepingu puhul meenutab see suuresti nõiaringi. Enamik üürileandjaid tahab kindlasti soovitust eelmisest elukohast, mis on veidi problemaatiline, kui oled viimased aastad elanud välismaal ja enda pinna peal. Veenvalt rääkides ja vana head nippi “igasugune tekst blanketil on ametlik dokument” kasutades saab siiski taustakontrolli tehtud. Sellest 100 naela (valuuta, mitte kaaluühik) võrra kergemana jääb üle vaid maksta 4-6 nädala üüri jagu deposiiti ning tasuda ühe kuu üür ette. Lisaks council tax, mis sõltub linnajaost ja korterist, kuid mis vaevalt alla 100 naela jääb. Kui kõik see tehtud ja makstud, polnud mul isiklikult just suurt mõtet hakata pangakonto avamisega vaeva nägema, sest sinna poleks olnud midagi talletada. Teades aga, et ka Inglismaal esineb palgapäevasid, võtsin selle Kolgata tee siiski ette.
Pangad
Olgu kohe öeldud, et Inglismaa pangad on saatanast ja kui kõik saareriigi pankurid ei lähe peale surma samasse katlasse, kus on Stalin ja Hitler, oleksid üsna üllatunud. Töökohal olid sidemed ühe neist halbadest pankadest (mille nime ma siinkohal ei nimeta, sest see võiks mõjuda reklaamida, mida ma teha ei tahaks), mistõttu sain pangakonto lihtsustatud korras, ilma nurumata ja oma nimega küttearvet viimata. Aga ka lihtsustatud korras võttis pangakaartide ja PIN-koodide töökorda saamine viis nädalat, ja siis veel kaks nädalat internetipanga töölesaamiseni. Internetipank, muuseas, on umbes sama mugav kasutada nagu SEB wap-põhine mobiilipank. Raske seda endalgi uskuda, aga oma koduse helerohelise panga peale mõeldes tekkis korraks isegi soe nostalgiatunne. Ja olgu öeldud – ka seda lauset ei maksa mingil juhul võtta reklaamina.
Maksud
UK tulumaks on 10-40% ja on progresseeruv. Esimesed viis-kuus tuhat naela on tulumaksuvabad, siis järgmiselt paarilt tuhandelt naelalt 10%, kuni 34600 naelani 22% ja edasi 40%. Sellele lisaks läheb palgast maha 9% sotsiaalkindlustust (NI contribution). Ehk siis kokku tuleb kuningliku perekonna ülapidamiseks, CCTV kaamerate ülespanekuks, teiste riikide pinnal sõdimiseks ja muuks tasuda päris korralik summa.
Õnneks saab esimesel kolmel maksuaastal komandeeringus käies kõikide välismaal töötatud päevade eest tulumaksu tagasi küsida. Kuna see on sama lihtne nagu molekulaarbioloogia, ja sõltub kümnetest asjaoludest, ei oska seda siin ammendavalt lahti kirjutama hakata. Aga kui maksad aasta jooksul olulise summa maksudeks ja viibid välismaal kasvõi paar nädalat aastat, tasub kindlasti guugeldada väljendit not ordinarily resident ja osta konsultatsioonitund või paar maksuspetsialistiga. Peale seda saab teha maksuameti lehel Self Assessmenti, mille jaoks on algul vaja maksumaksja koodi (UTR number), mis saadetakse algajale maksumaksjale postiga, ja millega saab taotleda teenuse aktiveerimise PIN-koodi, mis saadetakse samuti postiga. Ehk siis kõik kokku võtab mõistagi kauem aega kui Eesti eeltõidetud maksudeklaratsioon (või ükskõik missugune muu deklaratsioon, iseseisvusdeklaratsioon kaasa arvatud).
Meditsiin
Ühegi arstiga ei ole siin veedetud aja jooksul veel kokku puutunud (ptüi-ptüi-ptüi), aga kuna on korraliseks hammastekontrolli aeg, siis tuleb sellega varsti tegelema hakata. Ja oma GP ehk perearsti peaks ka üles otsima, mine tea, milleks teda vaja võib minna.
Ja kõige tähtsam
Lisaks ametnikega suhtlemisele ja paberitööle saab Londonis suurepäraselt vaba aega veeta. Proovisin alguses hoida silma peal Time Out paberlehel ja erinevatel vaba aja netiportaalidel, aga kuna info hulk neis on absurdselt suur, loobusin peatselt selle regulaarselt tegemisest. Selle asemel olen tellinud Urbanjunkies ja Flavorpilli uudiskirjad ja olen väga rahul, et saan üritusi valida kitsamast valikust, millest keegi on juba kriitilise pilguga üle käinud. Need kaks lehte on hea lugemine ka lihtsalt enne Londoni külastamist.