Olen enamiku oma teadlikust elust arvanud, et inimene peab arendama oma tugevaid külgi ja mitte proovima oma nõrku külgi järele aidata. Geenidega ju võistelda ei jõua. Kui DNA’sse on miljonite aastate jooksul kirjutatud, et ma ei oska joonistada, siis pole mul mõtet proovida seda oma keskmiselt 65-aastase eluajaga muuta. Jah, ma suudaksin hoolega harjutades lõpuks joonistada orava, mis ei meenutagi lennukit, aga milleks? Väga heaks ei saaks ma niikuinii. Selle asemel lihvin ma näiteks oma kirjutamisoskust, milles tunnes ennast juba 10-aastasest peale üsna koduselt. Küll väga koleda käekirjaga, aga ikkagi. Seda lihtsat näidet saab laiendada ka keerulisematele eluvaldkondadele.
Tegin hiljuti ühe sellealase testi, ja veendusin taaskord, et oma tugevuste teadmine on kuldaväärt asi. Olen teemaga tegelenud eri aegadel, mahus ja kontekstides, ja alati on see aidanud mingit otsust teha või protsessi kiirendada. Panen siia postitusse erinevad tööriistad kirja, äkki on neist kellelegi veel kasu.
Kõige lihtsam on võtta 10 minutit ja lihtsalt kirja panna, mis tugevused on. Leidsin ühe dokumendi 2003. aasta veebruarist, kus endale eesmärkide püstitamise hoos seda teinud olin. Olin siis kirja saanud viis põhiliselt tööga seonduvat tugevust ja selle baasilt teinud otsuse, et midagi on vaja muuta, sest mul oli tunne, et ma ei ole endale optimaalses ametis ega saa selle eest piisavalt raha. Aga ma ei olnud päris kindel, mis muutust vaja on, ning ma ei tahtnud väga töökohta vahetada, sest tiimikaaslased olid väga ägedad.
Mõni kuu hiljem tegi Peep esimese Saavutama õppimise koolituse. Olgu omade vahel öeldud, et selle nimi ei meeldinud mulle siis ega meeldi ka nüüd. Küll aga meeldis, et kolme päeva jooksul oli muu hulgas aega endasse vaadata ja oma tugevusi (ja nõrkusi) põhjalikumalt analüüsida. Selle baasil otsustasin, et kui väga mulle mu töökeskkond ka ei meeldi, on parem lühikeses plaanis hakata turundama mõnes hardcore‘imas äris kui seda on koolitus ning pikas plaanis seda proovida välismaal.

Continue reading →

Ammune võitluskaaslane Priit andis teada, et Raketil on jõulu ajal uus lauamäng välja tulemas – Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju, jätkuks nelja aasta tagusele meediakampaaniale. Mängu eesmärgiks on teadagi mis. Priidu ja Asko sõnadega:
Mängu idee polegi hästi äraunustatud vana – tegu on täiesti uue kontseptsiooniga! Lihtsustatult võib seda kirjeldada kui tempereeritud segu pahupidi keeratud Monopolist ja kaardimängust Perekonnatola. Kolm kuni kuus mängijat koguvad ägedaid asju ning vuhivad mänguväljakul ringiratast nagu hüperaktiivsed oravad, aga olukorra tõeline peremees on hoopis Surm, kelle saabudes lüüakse seis lukku, loetakse asjad kokku ja selgitatakse mängu võitja.
Ma juba tahan seda asja jõuluks kinkida ja ise mängida! Nagu aru sain, otsivad autorid praegu partnerit, kes tahaks ette ära osta 500 mängu ja saaks kauba peale au ja kuulsuse. Nii et kui sinu firmal on head kinki vaja, võta nendega ühendust.

…algab sõnadega Täna ärkasin kell 8.10 või mõne muu sarnase mõttetusega. See blogipostitus, mida sa praegu loed, aga ei ole tüüpiline, sest ta algab sõnadega … algab sõnadega. Aga see selleks.
Igatahes mina ärkasin täna kell 8.10, pesin eileõhtuse Favela Chici silmist, sõitsin koos Eesti eksiil-lohekoondisega Camber Sandsi ja leidsin sealt eest pilvitu taeva, stabiilse 12-meetrise lohe tuule, umbes 20 soojakraadi ning peaaegu sama sooja vee. Seoses sellega peale lohetamise ma täna midagi muud ei teinudki. Super.

Üks on paras paariline SMS-laenudele: SMS-laulatused. Kui nii pruut, kui peigmees saadavad sõna JAH lühinumbrile xxxx, saavad mõlemad vastuse Tublid, peigmees võib nüüd mõrsjat suudelda. Kui aga vähemalt üks neist saadab sõnumi EI, on vastus Te ei ole abielus, ei mingit suudlemist. Samal põhimõttel saaks teha ka SMS-lahutuse, kuigi vara jagamine 160 tähemärgi kaupa võib veidi tülikas olla. Eriti kui on, mida jagada.
Teine idee on vähemalt sama geniaalne, aga hoopis teostatavam. Ei hakka seda siinkohal välja ütlema, vaid teen selle hoopis teoks. Niipalju ütlen, et tegemist on Facebooki rakendusega. Kui oskad selliseid teha, võta ühendust ja teeme ära. Kui ei oska, saada link oma andekale veebitegijast sõbrale, nõjatu mugavalt tugitooli ja jää ootama.

Järgnev on võibolla parim nõuanne, mida mul kunagi kellelegi anda on – hoia rahakoti vahel oma visiitkaarti või vähemalt telefoninumbrit. Reedel rongiga Londonist välja sõites leidsin istmete vahelt rahakoti, mis oli ilmselt värskelt sinna jäetud, dokumendid ja raha kenasti alles. Ainus, mida rahakoti vahelt ei olnud leida, oli number, kuhu helistada. Rahakoti omaniku pangast, kuhu kõne võtsin, lubati talle minu number edastada, aga siiamaani pole keegi ühendust võtnud. Teades Inglismaa pankasid võib muidugi täiesti olla, et nad postitavad talle sellekohase kirja rahakoti kaotamisest ülejärgmise kuu 20. kuupäevaks, nii et ma jätkan ootamist. Ja kui tead kedagi Jacqueline Harperi nimelist, saada ta palun minu jutule.
Täiendus uue päeva hommiku seisuga. Rahakoti omanik helistas kell 8.50 ja tuleb sellele õhtul järele.
Täiendus uue päeva tööpäeva lõpu seisuga Jacqui käis rahakotil järgi ja oli väga rõõmus. Ühtlasi sain teada sellise heateo turuhinna – 10 naela. Niipalju ta mulle tänutäheks pakkus ja oli natuke segaduses, kui ma seda vastu ei võtnud. Heh, kui ma oleks tahtnud raha, oleks ma seda tema rahakotist isegi võtta osanud.

Ma ei ole kunagi suur festivalidel käija olnud. Rabarockil tundmatuid bände kuulata, möriseda ja telgis magada ei taha ning välismaale ei ole sel eesmärgil sattunud, kuigi iseendast mulle festivalid kui sellised meeldivad. Või kuidas ei saakski meeldida kombinatsioon lõbusatest inimestest, heast muusikast ja bakhanaali päevakorrast. Lihtsalt – seni ei ole olnud viitsimist, aega või seltskonda, kellel neid parasjagu oleks. Sel aastal, kui olin festivalidele kõvasti lähemale kolinud, tegin vigade paranduse.
O2 Wireless toimus Londonis Hyde Parkis ja oli konkurentsitult kõige mugavam festivalielamus. Töölt natuke varem ära, paar peatust metrooga ja äkki oled täiesti täismõõdus festivalil. Ei mingit muda, telke ega logistikat – Air ja White Stripes ei ilmuta end mulle enam kunagi nii väikese vaevaga. Hea muusika oli ka kõik, mida sellel festivalil pakkuda on, sest kell 11pm pannakse tuled põlema ja uksed lukku ning järelpeo eest peab igaüks ise hoolitsema.

Continue reading →

Käisin oma silmaga vaatamas sotsiaalselt vastutavat kommiautomaati. Peab ütlema, et see näeb välja nagu üks müügimasin ikka, kuskilt ei paista, et ta on Ideed täis. Panin 40 penni sisse, teadmata, palju eelmine inimene raha oli sisestanud, ja sain tuututäie komme. Siis pani Martin (keda Eestis mõned teavad tema hiljutise Pärnu turunduskonverentsi esinemise pärast ja teised selle järgi, et ta oskab Harju tänaval nii täpselt koera haukumist järgi teha, et inimesed hakkavad ringi vaatama ja peni otsima) 50 penni ja sai 53 kommi. Ja et masina hingeelu selgeks saada panime veelkord 40 penni ja saime tuutu, kus oli juba silma järgi nii palju vähem komme, et ei hakanud neid isegi üle lugema. Masina matemaatilisest loogikast me nende andmete põhjal aru ei saanudki. Ükskõik, kas see ei peagi lihtsurelikule arusaadav olema või nõuab masin natuke hoolsat mehhaanikukätt – see on minu meelest kõige parem kommiautomaat maailmas. Saagu teda palju ja levigu see idee nagu kulutuli.
Minu jaoks seostub see masin eelkõige keskkonna hoidmisega. Ei teagi miks, ilmselt hetkel kõige lihtsamini ja otsesemalt mõjutatav valdkond. Aga sama idee sobib ju ka pea igal poole mujale, kus rohkem kui kaks inimest mängus. Lõppenud nädala väike saavutus – minu ülemus pole veel päris loobunud kombest kõiki asju välja printida, aga vähemasti ta proovib seda nüüd minu eest varjata.