Vend valis jõuludeks kitse ja mõte meeldis ka Wollile, mille üle on mul ainult hea meel.
Sõbral oli jõulukinkide kohta veel üks väga hea mõte. Mitte osta oma lähedastele uusi asju, vaid viia tagasi need raamatud, plaadid, filmid, vihmavarjud ja tõusnud tuule tõttu laenatud pusad, mida pole aasta (või viie) jooksul teha jõudnud. Nende üle on raudkindlalt hea meel ja pealegi tehased ei pea siis asju siia planeedile juurde tootma. Näiteks kui Margus Johansonile kuuluv Ivan Bunini Hämarad alleed on sinu käes, siis võta seda kui kingivihjet. Ja kui sul selline (aga mitte Johansonilt laenatud) kasutult riiulil vedeleb, palun äri see mulle.

Urmas, nendeks jõuludeks kingin sulle kitse. Või siis 14 kotti seemneid – vali ise. Minu meelest ei saa paremat kinki olla inimesele, kellel on olemas juba kõik lipsud, lõhnaõlid, kodu-kudinad ja laserplaadid, ja kes pealegi tahab neid enamasti ise osta. Vabandust, et selle siin niimoodi avalikult välja pahvatasin ja osa kingiavamise põnevusest ära võtsin. Vähemasti ei pea sa selle eest jälle seda vana jõululuuletust lugema.
Seda ka, et looma ega põllutarbeid ei too ma kuuse alla, vaid selle annab Oxfam Unwrapped tõenäoliselt Aafrikas kellelegi, kellel seda vaja on. Oxfam on ettevõtmine, kes kogub lääneriikides annetusi ja ostab selle eest arengumaades inimestele põllutööriistu, koduloomi, käimlaid, koolitust ja muud vajalikku. Selle “kõrvalnähe” on sinusuguste tarbetutest kingitustest päästmine. Ehk siis sisuliselt nagu kinkekaart, ainult et kingitus läheb kellelegi, kellel on näiteks kitse palju rohkem vaja kui sul viimast Supper Clubi plaati.
Kuna mul on vaheldumisi kas kõik asjad olemas või siis kolin ja neid pole kuskile panna, siis mulle võid sealt midagi julgesti vastu kinkida. Või siis seapõrsa World Visioni, mis on teine samasugune väärikas organisatsioon, kaudu.
Tervita Sotti ja teisi asjaosalisi ja varsti näeb siis. (Muidu oleks sulle saatnud selle jutu lihtsalt e-kirjana, aga siis poleks saanud testida siin olnud linke. )

Kunagi kirjutasin, kuidas ma ei saa päris täpselt aru vanade autode omanike klubidest. Just saabus sellele kommentaar, mis lõppes sõnadega:
Kui sulle mõni auto ei meeldi siis jäta se parem enda teada, pole sinuasi öelda et kellegi teise auto sulle ei meeldi ja omanik mingi hale tüüp on.
Sõbralik soovitus: oma tervise huvides võid scorpadest eemale hoida, keegi võib tahta sulle kätega selgitada mida tähendab klubi inimeste mõnitamine.
Selline kommentaar vastab sisuliselt endale ise, kuid tahan siiski märkida, et:
1. Hoian, hoian Ford Scorpiotest eemale. Ka hoiatamata 🙂
2. Oma auto liiga tõsiselt võtmine on veel nõmedam kui enda liiga tõsiselt võtmine. Ja enda liiga tõsiselt võtmine on päris nõme.
3. Odavpoe Primark kogukonnal Facebookis on peaaegu sada tuhat liiget. Nii nagu Kivirähk ja Juur tegid kunagi Eesti Eurovisiooni Fänniklubi fänniklubi, oleks jumet ka lihtsalt fänniklubide fänniklubil.

Alati? Mitte kunagi? Vahete-vahel? Mina olen seal kuskil vahepeal. Kõikidele anda ju ei jõua, ja näljasele tuleb anda hoopis õng, ütleb vanasõna. Aga kust tänaval raha küsijale õng võtta? Ning kui annad raha (või kala), siis kellele? Mitte et peaks alati arvutama, kellel sellest kõige rohkem kasu on, aga on selge vahe, kas antu läheb kellelegi, kellel oma parimate tahtmiste juures parasjagu vedanud ei ole või mõnele, kes küsib tänavatel laiskusest.
Ajakiri The Big Issue on selles mõttes hea, et aitab anda nii kala kui õnge. Ajakirja müüvad Londoni ja teiste linnade tänavatel peamiselt kodutud ja/või töötud, kes on niipalju ausad, et ei hakka varastama ja niipalju teotahtelised, et ei jää kerjates paremaid aegu ootama. Nad ostavad ajakirju 70 penniga ja müüvad edasi 1.50-ga. Rikkaks sellega mõistagi ei saa, aga vähemasti on olemas legaalne sissetulek, millega nälga ei jää ja mis annab võimaluse tänavalt lihtsamini ära saada.
Supernäide sotsiaalsest ettevõttest. Ja mulle kui anda-mitte-anda vaagijatele midagi, mis teeb otsustamise väga lihtsaks ja pakub üsna hea sisuga ajakirja.

Originaalis ceterum censeo Carthagenem esse delendama. Nende sõnadega lõpetas Rooma riigimees Cato vanem iga oma kõne senati ees, sest nägi Kartaagos suurt majanduslikku ja poliitlilist rivaali. Vesi uuristab kivisse augu tilkhaaval ja aastal 85 e. Kr. tehtigi see linn maatasa.
Enne, kui puhkusele läksin, oli lehtedest lugeda, et Villu Reiljan jäi vahele altkäemaksu võtmises. See ei tulnud temast erilise üllatusena, sest poliitikuhärra on minu meelest alati natuke vassinud. Kes Eesti poliitikas ei oleks. JOKK suhtumise tõttu olen viimastel aastatel peaaegu et loobunud päevapoliitikaga kursis olemisest, nii piinlik on.
Ma ei tea, mida ma täpselt lootsin, aga Brasiiliast naastes ei teinud rõõmu kuulda, et asja on rahulikult uurida võtnud mingi komisjon ja Villu karv läigib kenasti edasi. See tähendab, et keskmise ametniku karistamatuse tunne pigem suureneb kui väheneb ja kiiresti arenemise asemel on Eesti teel korruptsiooni mudaauku. Mul pole soovi ega oskusi ise poliitikat paremaks teha, aga niisama järgmisi valimisi ootama jääda ka ei taha.
Muide, ma arvan, et mõni poliitik tuleks vangi panna.
Inspireeritud paari päeva tagusest vestlusest Telleriga ühes Soho baaris.

Brasiilia on mu uus lemmiksihtkoht. Ma ei leidnud ühtegi asja, mis mulle selle riigi puhul ei meeldinud. Välja arvatud öömaja Cumbucos, mille puuvooderdisega dušikabiin ei lähe mul niipea meelest. Aga kõigest varsti reisikirjana pikemalt.
Lennureisi tegi umbes poole lühemaks Joseph Helleri Catch-22. Üle pika aja raamat, mis paneb kõva häälega naerma, ja millel on samas ka midagi öelda. Imelikul kombel seda vist eesti keeles ei ole veel ilmunud.
Ja siis need uudised. Kuigi neid oli vahepeal kogunenud päris palju, mõned mind väga otseselt puudutavad, ei olnud vahepeal tegelikult midagi uut juhtunud. Kui saaks, elaks oma elu heameelega nii, et minu erinevaid inboxe ja RSS-lugejat jälgiks keegi teine ning teeks igal nädalal kokkuvõtte olulisematest uutest sündmustest ja arengutest, nii nagu üks töökaaslane teeb üle kahe nädala leheküljelise kokkuvõtte Skype’i foorumites toimuvast. Mõtle, kuidas saaks sellega aega kokku hoida.
Kaks inboxi kogunenud uudist tegid rõõmu sellegipoolest. Üks Inglise firma pakub võimalust mõnele räpasele seinale või tänavale oma reklaam “sisse pesta”. Väga roheline ja elegantne. Ja teiseks, vahepeal oli valmis saanud 3 Skypephone, mis on mobiiltelefon ja Skype ühes tükis. Nagu ikka uute asjadega, on lapsehaiguseid, aga jalutades eile õhtul Londonis ja rääkides Vietnamis surfava Kristjaniga, selle eest pennigi maksmata, oli tunne, et maailm on jälle natuke väiksemaks muutunud. Kristjan kasutas seejuures Skype’i toega pihuarvutit (oh, see on nii 2006), nii et tasuta ilma arvutita helistada saavad ka need, kelle koduriigis mobiilifirma 3 ei tegutse.
Väga tööjutuks läks kätte ära, vabandust. Eelkõige tahtsin ikka öelda, et super reis oli.

Olin eile selgelt liiga pessimistlik, oletades, et satun sel aastal ainult yhele uuele maale. “Tänu” TAP Portugali lendurite, keda ma siinkohal tervitan peatykiga Mehe suguelund Mai Loogi koostatud Eesti slängi sõnaraamatust, streigile sain ma kauba peale päeva Faros, mida ma nyyd avastama lähen. Täitsa ilus linn paistab, hotell on otse vanalinnas, mere ääres, nelja tärniga ja puha. Ainus kahtlane asi on kurepesa hotelli ees kahe täiesti ehtsa kurega. Mystika, mida nad seal teevad.
Homme siis Brasiilia teine katse.

Ma ei ole kunagi varem Eestis vähem viibinud kui sel aastal, ja sellest hoolimata pole ma tänavu üheski enda jaoks veel avastamata riigis käinud. Samuti pole ma sel aastal ühtegi reisikirja kirjutanud. Viimane aeg neid vigu parandada. Istun ümne tunni pärast inspiratsiooni kogumiseks lennukile, mis viib mind Jericoacoarasse Põhja-Brasiilias.
Sellel, miks just Brasiilia, pole head põhjust. See maa on mulle alati tundunud nii kauge ja eksootiline, et reisiplaanid pole sinna lihtsalt ulatunud. Kuubal käik otsustas ära, et ka järgmine reis tuleb Kesk- või Ladina-Ameerikasse, ja kui hea tuttav rääkis plaanist minna tuulisesse paradiisi meenutavasse kalurikülla lohesurfi õppima, oli idee hetkega müüdud. Riik, mis on maailmale andnud caipirinha, bossa nova ja Brasiilia vahatamise, ei saa ju olla läbi ja lõhki halb.
Lennukil peaks vastas olema auto, esimeseks paariks päevaks on olemas pousada, tuult on ja T-särke võtan kaasa kolme-nelja päeva jagu. Kõik ülejäänud selgub kohapeal. Kirjutamiseni!

Eelmisel pühapäeval jäi Tate Moderni ees kõrva see noormees.

Daniel mängis instrumenti hang. Mis on selline vasekarva metallist muusikariist, oma olemuselt midagi bongo ja vana kooli äratuskella kupli vahepealset. Kuigi tema bändi Hang Playing Hedge Monkeys MySpace’i lehel on ainult kaks lugu väljas, ja selle kujundus on halvem kui katk, on temalt ostetud plaat väga mõnus ja chill kuulata. (Saada ping ja võin oma rõõmu jagada.) Pill kõlab vanalt ja idamaiselt, aga kui ma õigesti aru sain, on neid alles üsna lühikest aega kuskil Šveitsis tehtud. Daniel lisas, et sealsamal lehel on väljas juhised, kuidas hangi osta ning et kui pilli valmistajatega ühendust võtta, siis tasub vanamoodsat posti, mitte e-kirju saata.

Sten kirjutas:
8:18 PM
kuule, avastasin, et tuhat.pravda.ee feed on vist katki
8:19 PM
google reader näitab RSSi viimaseks sissekandeks 28. sept 2006…
Tõepoolest, nendel, kes loevad seda blogi Google Readeri või muu säärasega juba rohkem kui aasta, katkes mingil hetkel RSS voog seoses serveri kolimisega, kuigi aadress jäi samaks. Kui kustutada ja uuesti lisada, on korras. Kes veel ei loe mõne RSS-lugejaga, soovitan ära proovida.
Seda ka, et kuna kirjutan ikka ja jälle raaamatutest, siis lisasin raamatuviidetele Amazon Associates lingid. Kui siit blogist klikkides raamatu ostad, saan mina kuni 10 protsenti rahast Amazoni krediidina ja saan omakorda rohkem raamatuid osta ning nendest kirjutada. Nõiaring. Hakkasin ainult mõtlema, et äkki peaks link olema USA, mitte UK Amazoni poodi.
Kui sina ostad Amazonist raamatud, kumba sina kasutad?