Brasiilia on mu uus lemmiksihtkoht. Ma ei leidnud ühtegi asja, mis mulle selle riigi puhul ei meeldinud. Välja arvatud öömaja Cumbucos, mille puuvooderdisega dušikabiin ei lähe mul niipea meelest. Aga kõigest varsti reisikirjana pikemalt.
Lennureisi tegi umbes poole lühemaks Joseph Helleri Catch-22. Üle pika aja raamat, mis paneb kõva häälega naerma, ja millel on samas ka midagi öelda. Imelikul kombel seda vist eesti keeles ei ole veel ilmunud.
Ja siis need uudised. Kuigi neid oli vahepeal kogunenud päris palju, mõned mind väga otseselt puudutavad, ei olnud vahepeal tegelikult midagi uut juhtunud. Kui saaks, elaks oma elu heameelega nii, et minu erinevaid inboxe ja RSS-lugejat jälgiks keegi teine ning teeks igal nädalal kokkuvõtte olulisematest uutest sündmustest ja arengutest, nii nagu üks töökaaslane teeb üle kahe nädala leheküljelise kokkuvõtte Skype’i foorumites toimuvast. Mõtle, kuidas saaks sellega aega kokku hoida.
Kaks inboxi kogunenud uudist tegid rõõmu sellegipoolest. Üks Inglise firma pakub võimalust mõnele räpasele seinale või tänavale oma reklaam “sisse pesta”. Väga roheline ja elegantne. Ja teiseks, vahepeal oli valmis saanud 3 Skypephone, mis on mobiiltelefon ja Skype ühes tükis. Nagu ikka uute asjadega, on lapsehaiguseid, aga jalutades eile õhtul Londonis ja rääkides Vietnamis surfava Kristjaniga, selle eest pennigi maksmata, oli tunne, et maailm on jälle natuke väiksemaks muutunud. Kristjan kasutas seejuures Skype’i toega pihuarvutit (oh, see on nii 2006), nii et tasuta ilma arvutita helistada saavad ka need, kelle koduriigis mobiilifirma 3 ei tegutse.
Väga tööjutuks läks kätte ära, vabandust. Eelkõige tahtsin ikka öelda, et super reis oli.