Huvitav, kas karmavõlaturul on ka subprime-laenud. Et kuskil on karmapankurid, kes inimeste karmavõlgu mingitesse instrumentidesse paketeerivad ja siis instutsionaalsete karmainvestoritele edasi toimetavad. Ja kui on, siis mis juhtub karmamajanduse kui sellisega, kui esimesed karmavõlad hakkavad hapuks minema.

Kui ka sina ei jõudnud eelmisel aastal piisavalt plaadipoodides jõlkuda, siis soovitan iTunesi muusikapoes läbi surfata Areeni 2007. aasta albumid. Kui seda täna ei oleks teinud, poleks võibolla niipeagi Buriali Untrue otsa komistanud, ja sellest oleks hea elektrimuusika austajana tohutult kahju olnud.

Ostsin eile Next Home’ist tekke ja patju. Lisaks silitamisele, rutjumisele ja käperdamisele aitas ostuotsust teha ka Made in Estonia kirjake tekipakendil. Kohe süda läks soojaks, selle ostsingi. Ise arutlesin endamisi, kui palju letihinnast Eestisse jõuab. Veerand? Ja et kas ja missuguse Eesti bränd allhanke-nõiaringist mõnele suurele turule murrab. Veel ei ole vist midagi peale mõne riideäri ja internetiprojekti ette näidata?
Tekki otsisin sellepärast, et kolisin laupäeval uude korterisse Ida-Londonis. Sõna otseses mõttes uude, sest oleme majas teised elanikud ja enamik korteritest on veel tühjad. Varsti võibolla korterist ja selle lähiümbrusest pikemalt.

Harri Sirola Kaks linna on ühekorraga väga hea meeldetuletus rumalusest, millest iseseisvumisega pääsesime, loen-ühe-peatüki-veel-ja-seetõttu-ei-saa-enne-ühte-magama-tüüpi juturaamat, pilguheit Soome paadiehitajate ja kalurite ellu, valus kirjeldus vangla- ja vangilaagrielust ja põgus Ida mõtteviisi demonstratsioon. Ausõna, kõik see mahtus ära vähem kui 400 leheküljele. Huvitav nüanss asja juures on see, et tegemist ei ole juturaamatuga selle sõna tavalises tähenduses, vaid lõiguke Tarmo ja Toomas Urbi elust. Ei leidnud guugeldades kohe, kui palju täpselt on tõestisündinut ja kui palju ilukirjandust, aga vihjetest intervjuudes võib välja lugeda, et suurem osa loetust on ka tegelikult juhtunud. (Olgu öeldud, et kiidaksin Kahte linna samapalju ka siis, kui mu ema ei oleks raamatu tõlkija.)

… kirjutas Johanson mulle hommikul. Rõõm kuulda, et jõulukingi-teemalisest postitusest oli kasu, et inimesed seda blogi vahel loevad ja et saan nüüd Johansonilt ise Bunini Hämaraid alleesid laenata.
Kui keegi just praeguse postituse peale mulle enda kasutult seisvat Buninit müüa ei taha.

Aasta ei ole veel läbi, aga seda võib vist otsast juba kokku võtma hakata. Kui midagi huvitavat veel juhtub, saan ju juurde kirjutada.
Ma olen üsna suur eesmärkide püstitamise ja iseendale lubaduste andmise sõber. Kui oled midagi otsustanud koos tähtajaga, on palju tõenäolisem see ära teha kui konkreetse eesmärgita huvitavate asjade suunas triivides. Samas ei ole ma eesmärgimaniakk kes arvutab välja eri reisisihtkohtade piirkasulikkust või peab seinal kõikide asjade saavutamise graafikut. Sest on ägedaid asju, mille olemasolust saab teada alles nende otsa komistades, ja mis aastale vajaliku vürtsi lisavad. Ei ole mõtet eesmärgistada erinevate asjade avastamist ja piisab sellest, kui silmad uute asjade, elamuste ja inimeste suhtes lahti hoida.
Siin nimekiri asjadest, mida ma sellelt aastalt ei tahtnud, aga mille kogemise üle mul on pagana hea meel.

The Big Chill Festival Inglismaal, millest ma suvel juba kirjutasin.

Joseph Helleri raamat Catch 22, mis tegi mu lennu Brasiiliasse umbes poole lühemaks. Kuna ta räägib sõjast ja jaburusest kui sellisest, siis meenutab natuke Šveiki. Saadaval ka Rahva Raamatus.

Ida-London. Kui sa ei ole kordagi Shoreditchi iseloomuga poodidesse, curry järgi lõhnavale Brick Lane’ile või Old Streeti baarirägastikku sattunud, siis ei saa hästi väita, et tunned Londonit. Minu suhe Ida-Londoniga oli detsembrikuuks muutunud piisavalt tugevaks, et nö. kolisin tema juurde elama.

Orbitalist pooldunud Paul Hartnolli esimene sooloplaat. Osad lugudest on superhalva kvaliteediga kuuldavad tema kodulehel. Minu lemmikuks on For Silence

Ma poleks kunagi osanud arvata, et mina seda ütlen, aga üheks aasta elamuseks oli tantsuetendus. Hofesh Schechter on noor vihane Iisraeli päritolu koreograaf, kelle Uprisingut ja In Your Roomsi ma väga juhuslikult vaatama sattusin. Kui ta jälle midagi lavastab, ostan ise pileti, mitte ei ole sõbra haigeks jäänud kolleegi asendaja.

Facebook kogu oma ilus. Mitte et ma tundide kaupa feissbuukiksin, pigem pakub see uus meedialiik huvi professionaalse mätta otsast. Et kuidas sotsiaalsed võrgud kasvasid teismeliste nillimiskanalist uueks “päris” meediaks, kuidas ja milliseid rakendusi sinna luuakse ning kuidas seal turundamine välja nägema hakkab.

Lõppev aasta on olnud senistest kõige stand-up komöödiaküllasem. Ja nähtust kõige parem on Comedy Store Players, mis õnneks ei ole ühekordne show, vaid regulaarselt toimuv impro-kokkumäng, kus saab tervisele ohtlikult palju naerda. Varsti lähen jälle.

Sauntoni rand ja Croyde’i lähedal Inglismaa läänerannikul Devonis, millest ma juba kirjutasin. Nii ilus, et lohe kokkupanemise asemel tegelesin esimesed viis minutit lihtsalt ringivaatamisega.

Võitluskunst nimega sanjuro, millega hakkasin tegelema juba eelmisel aastal Eestis, aga millega sain hoo sisse alles peale Londonisse kolimist. See on tore segu kickboxist, capoeirast, aikidost ja peaaegu kõigist teistest aladest peale rahvatantsu ja kaugushüppe. Kunagi karate ja aikidoga tegelenuna meeldib eriti see, et trenn ei ole surmtõsine. Sanjuro on saadaval ka Tallinnas, alati heatujulise Sveni käe all.

Tommy Hellsteni Teadja, millest samuti juba kirjutanud olen.

Ron Mueck, kes teeb nii ägedaid üleelusuuruseid kujusid, et isegi video on muljetavaldav. Ühtegi tema näitust pole sel aastal Londonis olnud, ootan põnevusega Google Alerti mis ütleks, kus tema töid järgmisena näha saab.

Sellised 2007. aasta avastused. Kui ka sina sellise nimekirja mingil põhjusel teed, saada palun mulle ka. Jagatud rõõm ikka suurem.
Täiendus päev hiljem: ma olin sellest nimekirjast välja jätnud Brasiilia. Milline hooletus!

Mis asi on veel juustusem ja maisisem*, kui muusikali reklaamiv pseudo Freddie Mercury kuju?
Õige vastus: muusikali reklaamiv pseudo-Freddie Mercury kuju, millele on ostlemispühade puhul pähe pandud päkapikumüts.

Väga tore on olla jõuluks kodus. Nii koledaid jõulumonumente ei ole ja õhk on palju värskem ja puhtam.
* Laen, kui mitte pisivargus inglise keelest

Urmase kits pakiti ilusasti karpi, seoti punane slehv peale ja saadeti lennupostiga Aafrika poole. Varsti leiab keegi Zimbabwe pere selle oma jõulupuu (ilmselt mitte kuuse) alt. Täitsa toreda e-kaardi sai juurde valida. Tagantjärele on ainult piinlik, et midagi mõistlikku sinna juurde kirjutada ei tabanud.
Siit saab veel kitsi, kanu, ahjusid ja ravimeid.