Pingutamine

Rannahooaeg on vist tulemas. Või siis inimesed sõid lihtsalt lihavõtete ajal liiga palju. Salatipoes, kust mu lõuna enamasti pärineb, läheb saba aina pikemaks ja täna lõuna ajal ujumas käies oli raskusi vaba kapi leidmisega. Osa inimestest on kogu aeg liigutanud ja rohelist krõmpsutanud, teine osa võtab radikaalseid muutusi ette, kui on vaja rannapuhkusele sõiduks valmistuda. Ja loomulikult on ka neid, kes ei tee kumbagit ja kes võivad, aga ei pruugi, seetõttu kunagi tervisega pahuksisse sattuda.
Tööl (mitte minu tööl, vaid üleüldiselt) on natuke sarnane olukord. Vastavalt sellele, kas tulemuste mõõtmine käib kuise, kvartaalse või aastase tsükliga, hakkavad inimesed mingil hetkel rohkem pingutama. Kes teeb rohkem müügikõnesid, kes kutsub kokku rohkem koosolekuid ja korraldab kõikide tegemisi ümber, kes teeb ületunde. Ja loomulikult on ka neid, kes kunagi tohutult palju ei pinguta ning kellel võib seetõttu kunagi tööl natuke keerulisemaks minna.
Preagu jääb mõte lõpetamata, et homseks varaseks ärkamiseks ennast välja puhata, aga kasvõi siiamaani jõudes on huvitav mõelda, miks on nö. õliõpilase eksamisündroom populaarsem, samas kui pidevalt mõõdukalt pingutamine on tegelikult lihtsam. Ja et tegelikult saavad mõned ka pingutamata hakkama, alati ja igal elualal.

Comments are closed.