Ainult hitid

Eile sattusin näitusele, mis pani mõtted väga mitmes suunas tööle. Briti Raamatukogus on väljas näitus (või peaks selle kohta ütlema kuuldus?) viimase viiekümne aasta albumimüügitabeli tippudest. Kõik number ühed alates 1956. aastast – kenasti interaktiivses kataloogis, mida sai, klapid peas, sirvida ja neilt albumitelt kõiki lugusid kuulata.
Väga raju materjal, eriti 90. esimene pool ja keskpaik, mis jäi minu mässulisse teismeikka. Kui üle pika aja Nirvana kuulamise peale jalg liiga kiiresti kaasa elema hakkas, vaatasin ringi ja veendusin, et ka kõige vanematel peerudel juhtus mingite aastate läbikuulamise juures sama. Ilmselt tulevad mingit kindlat musikat kuuldes absoluutselt igas vanuses inimestele meelde esimesed koolipeod, tantsud, suudlused, kaklused, seksikogemused, plaadimängijaostud ja mis-kõik-veel.
Selgelt on näha, et muusikat on nüüd palju rohkem ja see jaguneb palju erinevate maitsete vahel. Kui 60. aastate keskel juhtus, et albumimüügi tippu sattusid ainult kolm erinevat plaati kahelt erinevalt bändilt (teadagi mis Briti bändidelt), siis alates 70. aastate lõpust on mõni plaat vaid väga harva üle nelja nädala järjest tipus olnud. Ja kohati teadsin mõnest 80. aastakäigust suuremat hulka nimesid kui näiteks eelmisest aastast, kus ma ei tea ega kavatesegi teadma hakata roosade põskedega poiste bände või siis selle žanri esindajaid, mille nimi on ilmselt rõõmus mitte ilus ega ka kole tüdruk kitarriga, kes mässab selle vastu, et maailm on selline nagu ta on.
Ja seda panin tähele, et erinevalt Eesti tabelitest ei olnud kogu selle poolsajandi jooksul ei olnud ennast number üheks müünud ükski lori- ja läbulaulude album, jürihomenja ega üllarjörberg. Suurimaks number üheks müünud solvanguks muusikale jäi tabeliks minu silmis Titanicu soundtrack ja sellele järgnevad Celine Dioni plaadid.
Mõtlesin ka tagasi, mis bändi albumeid mina olen elu jooksul kõige rohkem ostnud. Plaadikogu pole käepärast ja kontrollida ei saa, aga ilmselt Duran Duran. Tagantjärgi tundub see sama imelik kui see, et plaadiedetabeliajaloo alguses oli Ingismaa enimmüüdud album pikalt “Kuningas ja mina” heliriba.