Peale nädalat uues korteris ning ainult kolme lahtipakkimata pappkasti saab vist väita, et on kolitud. Võin peale kahe ja poole kuulist pausi jälle sirge seljaga öelda, et olen kalamajakas. Või siis kalamajalane. Ja kohe järgmise lausena selgitada, et ei, Kalamajas ei ole probleeme turvalisusega ja jah, saan küll ilma suurema tülita jala Raekoja platsis (ja isegi postkastist kirju toomas) käia.
Õige aeg tänada kangelasi ja kaaskannatajaid:
Aare, sinu sangarlikult rõõmus nägu sel puhul, kui lubasin korraks tuua sinu panipaika paar pappkasti, aga tõin kümme tükki neljaks kuuks, seejuures üle päeva sealt midagi otsimas käies, paneks mind imestama, kui ma ei tunneks sind. See, et sa talusid heatujuliselt ka ehitusprahti oma esikus ja tööriistadega mürgeldamist seina taga, pani veidi imestama. Kuid see, et sa tundud arvavat, et hullem on nüüd möödas ja algab rahulik heanaaberlik elu, paneb kohe tõsiselt kukalt kratsima.

Urmas, sinu võime öelda “mis seal ikka, teeme ära” ka kõige veidramate plaanimuutussoovide peale ning sitkus vahel kella poole üheni torusid ühendada nõuaks mõnes mõttes monumenti. Ainult et ma ei tea, kes selle püstitaks – sa ise lähed ju kohe järgmist objekti ehitama. Olgu siis asendus-obeliskiks minu lubadus edaspidi otsustavalt vestlusesse sekkuda, kui keegi tänitab, et häid ehitusfirmasid pole olemas.
Toomas, eile veel istusin mõne aja köögis ja mängisin köögisahtllitega, et veenduda taas kord selles, kui sujuva sahinaga nad lahti ja kinni jooksevad. Isegi selle pärast ei pea ma viha, et kui sa eile päeval helistasid ja vannitoa riiulist rääkisid, sain ma lumepalliga otse kõrva, sest käimas oli väga huvitav versioon lumesõjast. Siin ka link järelvalve-, hea nõu ja ilusa mööbli ametlikule maaletoomisele.
Vahepõikeks – altnaabrid Andri ja Maria, inspireeriv oli näha teie positiivsust ja konstruktiivsust erinevates küsimustes. Mulle väga meeldisid teie korteri loomulikud materjalid ja krohvitud laed. Siiamaani on kahju, et viimased tänu minu vanniveele tutvuse alustuseks alla sadasid, aga tore, et te ei jäänud vimma pidama.
Mari, sinu peale langeb ilmselt mõneks ajaks Tallinna baari- ja ööklubipidajate viha, kuna üks neile muidu regulaarselt raha viinud klient (mina) keeldub nüüd õhtuti kodust väljumast ja ei suuda ära imestada, kuidas küll on tema korterisse sattunud nii hästi paigutatud ja õiget värvi toonitud seinad ja mööblitükid.
Last but not least – Evelin, ma mõistan, et otsus võtta mõneks kuuks minusugune sõber enda juurde elama on mõnes mõttes palju keerulisem kui näiteks lapse adopteerimine. Last saab ju kasvatada, pealegi saab ta tsuti aja pärast suureks ja läheb ära. Minu puhul polnud mingeid garantiisid ei äramineku ega kasvatuse osas. Aga nüüd tagantjärele vaadates oleks remont võinud ju veel mõne aja viibida.
Aitäh ka teistele asjaosalistele ja nüüd siis teate, kellele kodus ülejäänud leib ja sool tuua. Kedagi ei saadeta ukselt tagasi ka hea veini pudeliga.