Tõsijutud Hiiumaalt

Küll on hea vahel käia kohtades, mille kohta huvitavalt kirjutamiseks pole vaja midagi välja mõelda. Elu on seal nii huvitav, et piisab vaid kuuldu täpselt kirjapanemiseks.
Näiteks, Siim ja Pille võtsid endale isase tõutaksi nimega Endel. Mõlemad vanemad paberitega ja valvsa pilgu all, ilma igasuguse romantikata, paaritatud. Mida suuremaks kutsikas kasvas, seda enam hakkas tunduma, et taksiema oli tahtnud oma esiklastele isa ise valida – kuigi taksidele sarnaselt oli Endlil pruun koon, üks pea ja neli käppa, pärinesid kõik muud tõutunnused mõnelt lihtsalt toredalt külakoeralt. Endli identiteedikriisi süvendas veidi ka see, et ta osutus emaseks isendiks, aga nimi jäi endiseks. Tema igapäevast ringinuuskimist ja naabrite peale haukumist see siiski ei sega; kui midagi soovida jätab, siis on see püsimatus fotomodellina, seepärast ei ole temast ka head pilti.

Continue reading →

Unustatud asjad

Laupäeval sattusin Vohnja lasteaed-algkooli. Õigemini külastasin poolkogemata Vohnja mõisa ekskursiooniürituse Unustatud mõisad raames. Olime ühed neist umbes kolmekümnest inimesest, kes koolidirektor Malle Reimanni sõnul sel päeval sinna olid sattunud. Proua Reimann oli infokahur, ja kuna mõisa esmamainimisest oli möödunud enam kui 500 aastat, siis seda infot ikka oli. Näiteks – just tänu ühele Vohnjast päris möldrile olid eestlased nii pikalt pärisorjastaatuses. Enamik infot oli siiski vähem kaalukas. Noh et 1994. aasta maikuus käis Vohnja kool oma esimesel ekskursioonil, kus lapsed nägid Metsakalmistut, teletorni, Tallinna vanalinna ja mereäärseid vaatamisväärsusi. Või hoopis see, et keegi Kadri Kuusk on võitnud palju maakondlikke laulupäevi, mille eest on ta muu hulgas saanud ühe auhinnareisi Norrasse ja teise Rootsi.

Continue reading →

Maikuu lumi

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab tunduma, et ülemuse kui sellise olemasolu on päris hea. Ühelt poolt saab tuge, innustust ja kui hästi läheb, siis palka juurde, teisalt satub vahel huvitavatesse olukordadesse. Nädalapäevad tagasi sattusin olukorda, kus keset maikuu soojalainet kodus lumelauaasju välja otsisin, et kuskile Põhja-Rootsi koosolekule sõita. Töö ja lõbu koos, või midagi sinnapoole.
Odavlennufirma FlyNordic viis minu ning kollegid Jonase ja Wilhelmi Kirunasse, mis on üks väikene linnakene umbes seal, kus saavad kokku Rootsi, Norra ja Soome piirid. Iseendast ei midagi erilist, põhjak linnaekskursioon kestaks seal umbes poolteist minutit. Linna elanikkond tegeleb ühega kolmest võimalikust asjast – rauamaagi kaevandamisega, Euroopa ühe suurima kosmosejaama käimashoidmisega või kombinatsiooniga hulluksminemisest ja padujoomisest. Viimasega seetõttu, et kuna linna asub paarsada kilomeetrit polaarjoonest kõrgemal, siis on ilm enamuse ajast vilets ning lisaks on novembrist veebruarini polaaröö. Ehk siis veel pimedam ja külmem kui Eestis, usu või ära usu. Mõnes mõttes muidugi kaevanduse jaoks mõistlik koht – ongi vist lihtsam maa all mütata, kui tead, et õues on täpselt sama pime, aga tuleb tunnistada, et isegi võtaks õlle (või kaheksa) kui peale tööpäeva lõppu maa alt välja tulles midagi ei muutu. Küsisin 18 aastat Kirunas elanud Jensilt, kuidas on lood enesetapustatistikaga. Jens ei tahtnud ilmselgelt konkreetsetest numbritest rääkida ning kohmas selle asemel, et Kiruna on väike koht, kus igast asjast palju räägitakse. Ja et Stockholmis seevastu on nii palju hulle, kes ennast ära tapavad, et keegi ei viitsi sellest isegi rääkida.
IMG_1051_S.jpg

Continue reading →

Klubiinimesed

Eessõitva auto tagaaknalt jäi silma kleepekas Eesti Ford Scorpio Klubi. Porsche klubisse kuulumisest saan peaaegu aru, Land Roveri klubist samuti. Aga Ford Scorpio – see on ju auto, mis on vana, aga selle eest ilmetu ja kole. Vaevalt nad käivad koos üksteise sõiduriistasid imetlemas ja õlale patsutamas. Pigem on see ikka selline AAA-tüüpi koht, kus inimesed istuvad ringis, tõusevad kordamööda sõnadega Minu mini on Kerbert Norbe ja mul on kodus Ford Scorpio ja räägivad oma loo, mis neid sellise armetu olukorrani on viinud. Koduleht aitas ainult veidi mõistmisele lähemale:
Tõuke sellise koduka loomiseks andis see fakt, et kui ma otsisin endale autot, ei leidud ma internetis mitte midagi huvitavat. Ja nüüd ise aitan niisuguseid inimesi nagu mina olin 3 aastat tagasi (ma tunnen kaht inimest, kellel see sait aitas teha oma valiku). Kahjuks on maailmas veel vähe kodukaid Scorpio teemadel. Et siis klubi eesmärk on – miks ainult mina pean kannatama?

Continue reading →

Kuhu jalg ei ole astunud

Picture 2.png
Jüri Kaljundi lehelt leidsin laheda lingi – lihtsasti valmivale kaardile külastatud riikidest. Dubai jätsin kaardile märkimata, vahemaandumised ei loe. Välja jäi ka Channel Island, sest kuigi olen saarest 100 meetrit kokku kuus ööd-päeva reidil loksunud, maa peal me ei käinud.
Järgmise lennuni on aega viis päeva, Norra punaseks tegeva reisikeseni kaks nädalat ja pikema reisini umbes kuus kuud. The world is enough.
Sellelt lehelt saad oma kaardi teha

Eile algas hooaeg

Inimtühjas Pirita rannas ulus ainult tuul. Üle 10 meetri sekundis ja jänesed olid lainetel. (Nagu pärast selgus, oli ka Jänes lainetel, aga Püünsis). Ükski normaalne inimene ei roni sellise ilmaga mereranda. Ja just sellepärast ma vist olingi sinna sattunud.
10-se lohe aasad otsustasin viimasel sekundil täis-powerisse reguleerida ja nii ta läks. Esimene kohtumine veega mõjus piltlikult öeldes külma dušina – siin vist üle vee minuti vastu ei pea, käis peast läbi. Kui esimest korda vett suhu sattus, oli hammastel see vana hea jäätisesöömise tunne. Kuna kindaid ei olnud, sais kuuekraadises vees kätest kiiresti valutavad küüntega tombukesed. Sellest hoolimata (või tänu sellele) peaaegu religioosne kogemus töönädala lõpetuseks.
Ühtegi muud tegevust ei soostuks ma nii külmas vees harrastama, ei ainsatki.
IMG_4795.JPG
Pildil on illustreeriv tähendus, Vietnam 2005, Taavet tegi.

Ülestunnistus Londonist – mulle meeldib shopping

… aga mitte igasugune. Ainumõeldava viisi seda teha avastasin pühapäeval – tuleb valida lihavõttepühadeaegne päev, mil enamik poode on kinni. Ja et oleks kindlam, tuleb kusagilt haarata pudel vahuveini, valada selle sisu ümber Starbucksi topsidesse ning alles siis Oxford streeti poole suunduda. Ainukesest poest, milles käisime, sai E. kohe endale ideaalsed rannakingad ja mina sain veenduda, et on olemas ühed lahedad tossud, aga ei viitsinud neid jalga proovida. Shop until you drop omandas uue, hoopis rõõmsama tähenduse. Et lisada kirss vahukooretornile, proovin järgmisl korral sama ajastust, sama kohvitopsisisu, aga mõnel vähem-turistsel tänaval.

Continue reading →

:-§

Picture 1.png
Mind huvitab, missugune teadlik või alateadlik jõud paneb inimesi nii palju smiley’sid kasutama. Mina kirjutasin täna erinevatesse chattidesse vähemalt 20 rohkem või vähem rõõmsat nägu. Ja “lugesin” vähemalt poolsadat lõusta, milleks üks nuttis, paar tükki kortustasid kulmu, ühel oli tõmblukk suu kohal (Gimp-smiley?) jne.
Kujuta korraks ette, kui inimesed oleksid smiley’d kasutusele võtnud varem. Kas paarsada või lausa paar tuhat aastat tagasi. Küll oleks egiptlastel olnud palju tüli naerunägude raidkirjade vahele toksimisega. Ja Koidula oleks kirjutanud Kreutzwaldile (või kellele ta kirjutaski) Armas Friedrich. Kauwa on moedunud aega tollest tunnist, kui postipapa Teie eelmise kirja kohele toimettas. Kas ehk kewwad mõjub teile? — ja siis sodinud lõusta, millel keel suust väljas.
Aga see selleks. Eks naljakaid näiteid oleks teisigi, aga ikkagi – miks me seda teeme? Kas keegi on mingit raportit või uuringut näinud?
PS. Vabandan nüüd kõikide ees, kes loevad korraga nii seda kui Paperi blogi, aga ma avaldasin selle kande siin ka, et sõna leviks. Mind hakkas see asi kohe väga huvitama.

Tagasi tööl

Lumi on selleks hooajaks nüüd lauatatud. Ja on viimane aeg, et kogu see porihall krempel kiiresti ära sulaks – üsna siiber on juba talvest.
Teine tööpäev viis mind muuhulgas audio-koolitusele, mida viisid läbi kolleegid Markus ja Renat. Helide maailm on üks täiesti isevärki loom, kui seda lähemalt vaadata:
Õhus liigub heli kolme sekundiga umbes kilomeetri, vedelikes tsipa kiiremini, aga metalli sees kohe mitu kilomeetrit. Võibolla ma eksin, aga võibolla just sellepärast oli lapsepõlves jube põnev kõrv vastu raudteerööbast panna ja rongi lähenemist aimata, samal ajal kui kuulda ega näha polnud veel midagi?

Continue reading →

Puhkus

Kurat, puhkusele jäämine on alati kõige keerulisem tööülesanne. Mõtlesin, et kirjutan ühe toreda lumelaualoo veel enne lennuki peale astumist, isegi algus on valmis:
Oi, ma ei sallinud lumelaudureid. Kuutsemäe puglasabas oli niigi tüütu seista, ja siis nad veel trükisid, kukkusid ja sõitsid isegi üle minu lühikeste Snowblade’ide ninade, pikasuusameestest rääkimata. Sellest hoolimata tekkis esimesel suusareisil Slovakkiasse mõte proovida, kuidas lauaga sõita on. Ebamugav ja valus, järeldasin, ja panin viimasteks selle päeva sõitudeks uuesti bleidid alla. Otsust kinnitas ka see, et Jens, kes sõitis päeva lauaga lõpuni, läks pärast põlveoperatsioonile.

Continue reading →