Seoses naabrimehe kolimisega Bulgaaria kinnisvara-pudrumägede ja piimajõgede vahele pidin ümber korraldama koduse internetimajanduse. Lihtsamalt öeldes pidin liituma STV internetiühendusega, millest esimese asjana pidin tutvuma nende sildimajandusega.

Mis sildimajandusega? võiks küsida seda pilti vaadates. Seda minagi. See siin on STV kontor Kalamajas, ja kui keldriukse ees poleks parkinud kellegi kaablikuti logoga kaubik, poleks küll sinna siseneda taibanud. Ja interneti saamiseks ei tule seal teha muud, kui hallitanud toolil istudes pool tundi ühe pahura mehega vene keeles jantida. Näiteks kolm korda oma aadressi öelda ja dokumenti näidata. Seejuures saab internetti ainult koos kaabel-TV’ga; seda ka siis, kui kodus telekat ei olegi.
Tore boonus oli see, et kui täna naabri modemit STV-le tagastasin, tuli seda teha mingisse naljakasse putkasse ühes Sõle tänava toidupoes. Ja ainuke silt selle asutuse uksel oli “Üürida büroopind”. Vähemasti selle peatüki on nad turundusraamatust õigesti meelde jätnud, et kommunikatsioon peab olema igal pool ühesugune.
Elion ja Elisa, luban olla hea laps, palun tooge jõuluks minu majja internetiots, nii et ma kunagi ei pea enam STV-ga tegemist tegema.

Tartu on heade mõtete linn. Sõbralikud inimesed, vaiksed tänavad, puust majad, roheline Toomemägi. Võiks arvata, et siinset idülli ei suuda rikkuda miski, aga ei – just sellised pealtnäha rahulikud asumid on ühiskonna porikihi meelispaigad. E. majas näiteks elab kuri sildimaniakk, keda keegi kunagi näinud ei ole (arvatakse, et ta on inimene) ja kelle teed tähistab käskival toonil siltide rada.
Täna hommikul pidin mööda laveerima alljärgnevast korralduste reast.

Continue reading →

Taavet saatis sildijutu peale toreda lingi.

See ja teised huvitavad sildid on väljas Thisisbroken.com-s.

Üks kiirsöögikett, kelle nime ma ei nimeta (ega peagi, sest hoolikas vaataja leiab selle pildilt) otsib jälle uusi töötajaid ja mul on tekkinud sportlik hasart kõik nende uksed üles pildistada.

Maailmas on ütlemata palju asju, mida inimesed tahavad teistele selgeks teha. Kõige ohtlikumad kommunikatsioonižanrid on minu meelest e-kirjad mailinglistidele (näiteks need, mille saavad kõik firma töötajad või korteriühistu liikmed) ja sildid. Peamiselt vist sellepärast, et 1. nende sõnumid on tavaliselt igavad ja/või ebameeldivad 2. neid võib igaüks teha ja seepärast on nende vorm üldjuhul suvaline. Nojah, ja sõjad muidugi on ka koledad suhtlusvormid, aga erinevalt siltidest ja e-kirjadest neid ju ei saagi elegantselt teha.
Kuna halbu e-kirju saab igaüks isegi palju, siis pole neid mõtet esile tõstma hakata. Küll tahaks jõudumööda hakata tähelepanu juthima siltidele, mis on kas väga halvad või väga väga head.

“Sigaodav” saab öelda ka numbreid maha kriipsutamata ja kollase värvita, nagu tõestab silt ühe Prantsusmaal asuva lumelauapoe aknal.

Kui juba töökuulutusel on seitse hüüumärki ja konkreetne käsk, on see selge märk selles kiirsöögiketis (nimesid nimetamata, sest ma ei taha Hesburgerile piinlikkust valmistada) valitsevast mõistvast ja iseseisvat mõtlemist soosivast töökeskkonnast.

Londoni loomaaed on leidnud mooduse, kuidas inimesi ähvardamata ja noomimata korrale kutsuda.