Vahepeal tabas selle blogi tagatuba seesama pomm, millele ka Teller viitas. Nüüd on osavad demineerijad selle kahjutuks teinud ja kirjutamine võib jätkuda uhiuue Liigutatava Tüübiga. Niisiis üks-kaks-kolm, mikrofoni kontroll, mikrofoni kontroll.
18. novembril viib raudlind mind Kuubale. Ja et ei juhtuks nii, nagu kunagi sõber Jaanusega juhtus, siis hakkasin hispaania keelt kordama. Muu hulgas leidsin sellise toreda viguri, mis iga päev siin nüüd ühe uue sõna õpetab. Nii et õpime koos.
Ja kui huvitab, siis Jaanusega juhtus see lugu, et kui kunagi koos Slovakkias olime, tellis ta enda meelest alati kana, sest see maitseb talle ja on võõras kohas selline ohutu söök. Kuna aga ühine keel slovakkia ettekandjatega puudus, pidi ta oletama et umbes venekeelse kuritsa kõlaga sõna tähendab teises slaavi keeles kana. Tihti toodigi kana, aga vahel oli “kanatoidu” sees igasugu naljakat jama ning lisaks kamaluga maisi, kuid kanast ei haisugi. Ja alles umbes viimasel õhtul väljas selgus, et kukurica tähendab slovakkia keeles maisi.
Tartus oli keegi naljamees Rüütli tänaval näidanud, mida tema presidendivalimistest arvab.
Vattenfalli kodulehel polnud paar päeva tagasi Eestit. Ja selle info peale vastati ühele tuttavale:
thank you for being so observant and letting us know about this embarrassing mistake. Our illustrator has now corrected the maps so please find the beautiful country Estonia in place
Võibolla hakkavad silmad töntsiks jääma, aga midagi oleks nagu ikka puudu. Näiteks Ruhnu. Ennustan, et varsti pannakse välja uus versioon, seniks eelmisest screenshot.
Kell on 12.46 öösel ja hammaste pesemise asemel istusin korra veel arvuti taha. Niikuinii uni ei tuleks, ja peas keerleks, mida homme hommikul äsja lõppenud Agent M-i kontserdi kohta rääkida ja kirjutada. Seda, et ostsin just nende plaadi, kuigi mp3-d on ka kodulehel tasuta saadaval ja juba mõnda aega minu arvutis? Seda, et trummar lõi üsna kontserdi lõpus pulgad läbi trummi ja lõpulugu 7 surmapattu algas sellega, et uus ja ilus taustalaulja Evelin ütles kurjal häälel mikrofoni Kuule helimees, kas sul teipi on, meil siin juhtus trummiga väike õnnetus? Seda, et nende lühikesest repertuaarist meeldib mulle umbes iga kolmas lugu (ehk kokku kolm tükki), ja et Painaja võiks ka ju kodulehel või plaadil väljas olla?
Näe, nüüd kirjutasingi kõik siia ühte rodusse ära, igasuguste loogiliste seosteta… Aga tegelikult, mõnes mõttes räägib see ju iseenda eest.
Ja siit ka raadiohitt okolaad
Üleilse seisuga olin üheksa päeva jooksul merel käinud kuus korda. Eile oleks peaaegu täitunud seitse kümnest, aga koos tööpäevaga lõppes tuul.
Kui keegi käiks sagedamini kui üle päeva jõusaalis, aeroobikas, sulgpalli mängimas või kus iganes mujal, siis ma veidi imestaks. Ja tegelikult imestan ka iseenda üle. Kuidas ma talun liiva elutoas, lepin õhtuplaane kokku tärnikesega “kui just tuul ei puhu” ja unustan tuulemõõtjate jälgimise kõrvalt tähtsaid toimetusi. Täna näiteks suri üks toataim lõplikult, läks pooleks, sest keegi (loe: mina) ei olnud teda ammu kastnud.
See on lugu, millel ei ole moraali.
Aga mitte kogu Eesti, vaid Ford Scorpio Klubi presidendiks. Natuke aega tagasi kirjutasin ühest auto tagaakna kleepsust inspireerituna naljakatest autoklubidest. Üllatus-üllatus, aga vähemalt ühe klubi liikmed oskavad lugeda ja kirjutada ning said omakorda sellest inspireeritud. Leidsin klubi foorumist kommentaaridena minu jutule selliseid toredaid pärle:
Uue Hummeriga hakkaks vist varsti igav, aga vana auto ja noor naine juba rahu ei anna ja laisaks ei lase.
Miks peaksin ma veetma õhtud kuskil ööklubis, kus käib mõttetu tränakas, narkotõmbamine ja kaklused, kui ma võin sellel ajal ennast “Rebasemäel” harida???
elus on väga tähtis oma sihtide paika panek, minu üheks sihiks on ford scorpio
selle raha eest, mis maksab 1 porche, saab ju mitukümend scorpat ja kui see 1 porche katki läheb, siis sõita ei saa, aga scorpa puhul võtad lihtsalt järgmise
Ja minu lemmik (mis käib minu kohta):
Tundub nagu mingi selline vend kes sõidab uue kalli autoga kellel raha ni*ub per*e ja vaatab et haledad jobub vaadake millega te sõidate ,vaata kus mul on hea auto!!!
Kogu rõõmu saad lugeda siit.
Ja äkki ma avastasin ennast ühe laua taga kahe PR-inimesega. Sellisega, nagu neid Stereotüüpide Käsiraamatus kirjeldatakse. Hea ülikonna ja maitseka lipsuga mees, kelle non-stop naeratuse tagant paistvad hambad olid nii valged, et talle otsa vaatamiseks pidi silmi kissitama. Ja selline pool-ilus neiu, kellel oli oma oma keha jaoks natuke liiga suur dekoltee. Või siis selle dekoltee jaoks natuke väikesed rinnad, saa siis nüüd aru. Avara, kalli remondiga kontori nõupidamisteruumi laual olid kirurgilise täpsusega kauniks rihitud võileivad, mis jäid kohtumise lõpuni puutumata. Umbes nagu klubis jääb vahel üksi kõige ilusam tüdruk, kellega keegi ei julge juttu rääkima minna.
Aga eks oma osa oli võileibade säilimisel ka sellel, et kohtumine jäi kaunis lühidaks. Sest jutt oli umbes selline, et me peaksime palkama noored coolid inimesed lahedate diipidega mööda linna sõitma ja flaiereid jagama. Ja et seda kantakse kogu aeg raadiost üle ja see meeldib noortele nii tohutult, et terve linn saab ühekorraga orgasmi ning kõik tahavad kohe seda tegema hakata, mis PR-firmale saadetud briifis kirjas oli. Mida kuradit. Esiteks on see loll jutt. Ja mis hullem, see loll tuli selliste inimeste suust, kellest üks võttis viimati lipsu ära 89. aasta lõpus ja teine on 25-aastane Metuusala-vanuse hingega kuivik. Ja et see ikka kõlama jääka – koleda dekolteega kuivik.
Orkester sammub jäigal sammul merre
Trummimürts saab trummilartsuks
Tromboonimehel hirmupisik tekib verre
Ja kuskil poide juures läheb tantsuks
Vist linnapea jääb varsti täis ning upub.
Eskort head nägu teeb. Ja sigarette.
Terve mõistusega olukorda hinnates
On meie iseseisvus mõeldud siia vette.
Stockholmi keskinna on pargitud umbes kirikusuurune jaht, mis kuuluvat kellelegi parasjagi siinviibivale Microsofti tegelasele. Kuna see oli restoraniaknast näha, läks jutt Bill Gatesile ja sealt edasi tema ja abikaasa heategevusfondile.
Fondis on peale Warren Buffeti indulgentsi lunastamist umbes 60 miljardit dollarit. See on umbes tosin Eesti riigieelarvet. Või siis igale maailma inimesele üks hot-dog. Et see raha kiiresti ja mõistlikult ära kulutada, peab fond töötajate arvu selle aasta jooksul 600 inimeseni kahekordistama, seejuures palgates tipptasemel juhte ja spetsialiste suurtest erafirmadest. Vähemasti nii nad kirjutavad siin ja seal.