Fideli tuulte lükata ja tõmmata

Kuuba reisi esimene päev möödus nagu lennates. Peamiselt vist sellepärast, et see mööduski lennates. Tõelise puhkusemeeleoluni oli veel aega, seepärast said tähelepanu maised tühised asjad. Imestama pani näiteks Tallinna lennujaama turvakontroll. Lennule registreerijad küsisid nii palju küsimusi hambapasta tuubi suuruse kohta, et kogu tähelepanu läks hügieenitarvetele ning ühte käsipagasisse olekski äärepealt nuga jäänud, kui üks vähem unine turvamees sellele tähelepanu poleks juhtinud.
Taas oli teenindava personaliga tegemist Madridi lennuväljal. 10 minutit enne pardalemineku lõppu selgus, et ühe reisiseltsilise pardakaart on kadunud. Air Europa inimesed olid meiega umbes sama abivalmid nagu liiklupolitseinikud kiiruseületajaga. Selgus, et ainus viis lennukile saamiseks on maksta 460-eurone lisapiletitasu. Või trahv. Või altkäemaks, ei teagi, kuidas seda nimetada, sest ühtegi paberit ei täidetud. Raha makstud, siirdusime lennukisse, kus kõige tipuks pidime kolme tunni vältel taluma meie ülelugemist, ilmselt sellepärast, et ostetud lisapileti kohta polnud arvutis ühtegi märget. Nii et juba enne, kui olin omal nahal kogenud Air Europa teenindust, mis oli jahe, aga selle eest harv, andsin endale lubaduse enam mitte kunagi seda lennufirmat kasutada ning annan sellist nõu ka teistele.
Havannasse jõudsime siiski kohale. Kuuba pressis sisse iga meele kaudu. Salsarütmid mööduvate vanade Ameerika autode lahtistest akendest, millega käis kaasas musta tossu pilv ja hais, mis on omane ainult neljakümne või enama aastastele mootoritele. Võimas arhitektuur, aga kahjuks seisukorras, mida võis võrrelda saja-aastase inimese hambumusega – kui varsti abi ei saa, on vaja plats puhtaks teha.



