Fideli tuulte lükata ja tõmmata

havannamehed.png
Kuuba reisi esimene päev möödus nagu lennates. Peamiselt vist sellepärast, et see mööduski lennates. Tõelise puhkusemeeleoluni oli veel aega, seepärast said tähelepanu maised tühised asjad. Imestama pani näiteks Tallinna lennujaama turvakontroll. Lennule registreerijad küsisid nii palju küsimusi hambapasta tuubi suuruse kohta, et kogu tähelepanu läks hügieenitarvetele ning ühte käsipagasisse olekski äärepealt nuga jäänud, kui üks vähem unine turvamees sellele tähelepanu poleks juhtinud.
Taas oli teenindava personaliga tegemist Madridi lennuväljal. 10 minutit enne pardalemineku lõppu selgus, et ühe reisiseltsilise pardakaart on kadunud. Air Europa inimesed olid meiega umbes sama abivalmid nagu liiklupolitseinikud kiiruseületajaga. Selgus, et ainus viis lennukile saamiseks on maksta 460-eurone lisapiletitasu. Või trahv. Või altkäemaks, ei teagi, kuidas seda nimetada, sest ühtegi paberit ei täidetud. Raha makstud, siirdusime lennukisse, kus kõige tipuks pidime kolme tunni vältel taluma meie ülelugemist, ilmselt sellepärast, et ostetud lisapileti kohta polnud arvutis ühtegi märget. Nii et juba enne, kui olin omal nahal kogenud Air Europa teenindust, mis oli jahe, aga selle eest harv, andsin endale lubaduse enam mitte kunagi seda lennufirmat kasutada ning annan sellist nõu ka teistele.
Havannasse jõudsime siiski kohale. Kuuba pressis sisse iga meele kaudu. Salsarütmid mööduvate vanade Ameerika autode lahtistest akendest, millega käis kaasas musta tossu pilv ja hais, mis on omane ainult neljakümne või enama aastastele mootoritele. Võimas arhitektuur, aga kahjuks seisukorras, mida võis võrrelda saja-aastase inimese hambumusega – kui varsti abi ei saa, on vaja plats puhtaks teha.

Continue reading →

Written by Comments Off on Fideli tuulte lükata ja tõmmata Posted in Reisikirjad

Mida teha 27. detsembril Stroomi rannas?

stromka.png
Võib teha näiteks väga halba pilti, nagu see siin. Või teine variant – pühkida tolm lohelt ja minna sõitma. Ja arvasid ära, just see teine eelnes sellele esimesele. Natuke naljakas tunne oli, süüa pühadelaualt ülejäänud piparkoogid ja hakata siis kahte kalipsot üksteise peale selga tõmbama. Aga 8 m/s tuul ja flat vesi tegid oma töö kenasti. Ainult vesi oli veidi jahedavõitu. Suvi hakkab vist läbi saama.

Hästiunustatud vana

Vain & partnerid on uuendanud oma veebikülge. Kuna ma ei saa aru, kuidas nüüd kunagi sinna riputatud artiklitele linkida saab, panen sealt ühe vana targutamise ka siia kirja. Kunagi ammu võitsin sellega üliõpilasesseede konkursil Suurim turundusfiasko ehk karid säravate tulemuste teel teise koha. Ja tagantjärele väga piinlik polnudki lugeda.
Keskmine Eesti turundusfiasko koosneb kahest poolkerast, kaalub pisut vähem kui poolteist kilo ning sisaldab muuhulgas ka mõhnkeha.

Continue reading →

Natuke tööjuttu

Ärileht kirjutas ja küsis Miks? rubriigi jaoks intrigeeriva küsimuse – miks pole Skype tasuta kõnedele vaatamata end jõuliselt koduste lauatelefonide asemele murdnud?
Ma siis vastasin neile. Ja kuna veebiversioonis seda rubriiki ei ilmu, avaldan lastelastele mõeldes vastuse ka siin.

Continue reading →

Johanson, Taavet, Alan, Sten ja Andrus on tagasi. Ja elus.

Tallinnas, 8. detsembril – Täna naases Kuubalt Eesti delegatsioon, kes võttis osa Fideli sünnipäevapidustustest, tutvus Kuuba kultuuriväärtustega, köögi ja käimlatega ning pani aluse riikidevahelisele ametlikule suhtele, mida kumbki pool niipea unustada ei suuda.
Kuigi rahvusvahelises meedias oli kõlanud, et Fidel oma sünnipäevapidustustel tervislikel põhjustel ei osale, oli see vaid suitsukate. Teeneline riigipea võõrustas allakirjutanuid omaenda kodus, pakkus maitsvat torti ja siunas oma ihuarsti, kes käsib teenekal riigipeal elada 140-aastaseks. “Te ei kujuta ette, kui raske on siin riigis kasvõi 80-aastaseks elada”, kurtis seltsimees Castro. Tõepoolest, Eesti delegatsioonil oli isegi vaid kolmenädalase visiidi jooksul korduvalt tervisega probleeme, mis tavaliselt siiski leebusid peale hommikust õlut.
kuubasoomukparaadil.jpg
Peale külaskäiku võttis delegatsioon osa ka paraadist, imetledes Kuuba võimast militaartehnikat ning toorest jõudu, mida kohalik politsei lausa õhkas välja.
politseikarmkasi_jajalg.jpg

Continue reading →

Written by Comments Off on Johanson, Taavet, Alan, Sten ja Andrus on tagasi. Ja elus. Posted in Reisikirjad

Cuba libre

See nüüd mõneks ajaks viimane postitus. Lähen järgmiseks reisikirjaks materjali koguma, ehk pea kolmeks nädalaks Kuubale.
Suur aitäh E.-le, kes sünnipäevaks sellise toreda kaanega raamatu kinkis. Eriti hea on, et peale pühenduse on raamat täiesti tühi, nii et võin sinna kirjutada, mida tahan.
cubalibre.png
Hasta la vista, amigos.

Pseudoprobleemid

Sakala keskusest on palju juttu. Nii nagu natuke aega tagasi oli palju juttu pronkssõdurist. Minu kindel (ja natuke keelt risustav) seisukoht sellistesse asjadesse on – pohui. Värskendavaks lugemiseks on minu ema poolt kunagi sahtlisse kirjutatud artikkel, mille siinkohal avaldan.
Olukorrast riigis
Pronksmehe mahavõtmine ärritab täiesti kindlalt tuhandeid inimesi.
Pronksmehe kohalejätmine ärritab täiesti kindlalt tuhandeid inimesi.
Kas ükski normaalne inimene sellises olukorras peaks üldse end ärritama küsimusega, kuidas reageerida – nagu meedia korraldatud gallup praegu teeb : mida sa teeksid?

Continue reading →

Actimel, kas tunned keerulise kampaania efekti?

Ma olen Actimeli ostnud juba aasta või paar. Kui nüüd mõni nädal tagasi selle riiuli kõrval flaierit silmasin, viskasin pilgu peale. Et äkki on midagi kasulikku kirjas. Aga kirjas oli hoopis küsimus Kas tunned Actimeli efekti? ja lubadus raha tagasi maksta, kui klient Actimeli efekti ei tunne. Aga. Selleks et raha tagasi saada, pidi mitte tundma Actimeli efekti, täitma avalduse, hoidma alles tšeki, lõikama välja kahe nädala siltide triipkoodid ning põhjendama vähemalt 20 sõnaga, miks ma tahaksin või ei tahaks seda jooki oma sõpradele ja sugulastele soovitada.
Ma ei saanud hästi aru, miks kampaanias osalemise avaldus peaks olema keerulisem kui avaldus pangakonto avamiseks või kuskile tööle kandideerimiseks. Ime, et ei pidanud viima kahte topsikut pruunika sisuga, millel sildikesed “enne” ja “nüüd”. Ja seegi pole ime, et seni on sellistel kampaaniatel olnud vähe osalejaid.
Ma siis otsustasin minna vapralt sinna, kuhu ükski inimene ei ole varem läinud, ja osaleda. Ostin korraga hulga Actimele, jõin ära, efekti ei tundnud, kogusin kokku paberid, jätsin alles tšeki, kraapisin kahe erineva pastakaga avaldusele oma nime ja aadressi* ning vastasin alljärgnevalt küsimusele, kas ma tahan Actimeli teistele soovitada:

Continue reading →

Väga Tark Turundusjutt

Ajakiri Director kutsus mind arutlusele rubriigi “Nüüd ma tean” tarbeks. Ma ütlesin Taivo Pajule kohe, et tegelikult ma ei tea turundusest eriti midagi, aga ta ei uskunud ja järgmised read said kokkuvõttes kirja.
Ma tean täiesti sokraatiliselt, et ma ei tea, kuidas turundus tegelikult töötab. Küll võin teha paar mööndust: kui su impulsskaubal on poes parim koht otse kassa juures või jaotusvõrk sama hea kui Coca-Colal, siis müüb su kaup kõige paremini. Kui su pesupulbril on kõige suurem telereklaami eelarve, siis oled esimene. Kui sul on bensiiniäris kõige odavam hind – see töötab. Aga mõnes mõttes teeb sedalaadi seaduspära töö väga ebaloominguliseks. Ise olen turundajana selliseid töökohti vältinud nagu tuld.

Continue reading →

Uued olendid minu kodus

Mulle ei ole kunagi toataimed meeldinud. Kui mulle paar aastat tagasi havisaba kingiti, tõstsin selle juba nädal hiljem koridori, lootuses, et see oma loomuliku lõpu leiab. Aga kuni majast väljakolimiseni seda ei juhtunud, ilmselt mingi pahatahtlik naaber käis kastmas. Ja ema teadis rääkida, et kui mulle umbes kümnesena sõnajalg kingiti koos vestlusega taimedega rääkimise kasulikust mõjust nii enda kui taime energiavoogudele olin ma sellele (või temale?) esimese asjana öelnud Tere punnsilm.
Aga midagi on muutuma hakanud. Mine võta nüüd kinni, kas minust lahkub tormiline noorus või heteroseksuaalsus, aga mulle hakkasid taimed meeldima. Esimene märk oli see, et kui mulle märtsis soolaleivaks kolm taime kingiti, siis septembris oli tervelt üks neist veel elus. Gerberale sai saatuslikuks kuum suvi ja kaktus, nagu Hortese müüja mulle kannatlikult seletas, vajab oma elukohas mitte ainult esteetiliselt nauditavat ümbrust, nagu tal vanni kõrval oli, vaid ka päikest. Ja teine märk oli, et mõni pühapäev tagasi tekkis tuhin minna Hortese aianduskeskusesse, mis on üks tore oaas sellise tatise ilma puhuks nagu parasjagu oli. Sama palju taimi nagu botaanikaaias, ainult et piletit ei pea maksma ja lisaks kohvik ka veel. Ja siis see ka, et müüjad viitsivad su ära kuulata ega suhtu minusugustesse taimevõhikutesse nagu kahjuritesse. Dialoog oli umbes selline.

Continue reading →