Fideli tuulte lükata ja tõmmata

Kuuba reisi esimene päev möödus nagu lennates. Peamiselt vist sellepärast, et see mööduski lennates. Tõelise puhkusemeeleoluni oli veel aega, seepärast said tähelepanu maised tühised asjad. Imestama pani näiteks Tallinna lennujaama turvakontroll. Lennule registreerijad küsisid nii palju küsimusi hambapasta tuubi suuruse kohta, et kogu tähelepanu läks hügieenitarvetele ning ühte käsipagasisse olekski äärepealt nuga jäänud, kui üks vähem unine turvamees sellele tähelepanu poleks juhtinud.
Taas oli teenindava personaliga tegemist Madridi lennuväljal. 10 minutit enne pardalemineku lõppu selgus, et ühe reisiseltsilise pardakaart on kadunud. Air Europa inimesed olid meiega umbes sama abivalmid nagu liiklupolitseinikud kiiruseületajaga. Selgus, et ainus viis lennukile saamiseks on maksta 460-eurone lisapiletitasu. Või trahv. Või altkäemaks, ei teagi, kuidas seda nimetada, sest ühtegi paberit ei täidetud. Raha makstud, siirdusime lennukisse, kus kõige tipuks pidime kolme tunni vältel taluma meie ülelugemist, ilmselt sellepärast, et ostetud lisapileti kohta polnud arvutis ühtegi märget. Nii et juba enne, kui olin omal nahal kogenud Air Europa teenindust, mis oli jahe, aga selle eest harv, andsin endale lubaduse enam mitte kunagi seda lennufirmat kasutada ning annan sellist nõu ka teistele.
Havannasse jõudsime siiski kohale. Kuuba pressis sisse iga meele kaudu. Salsarütmid mööduvate vanade Ameerika autode lahtistest akendest, millega käis kaasas musta tossu pilv ja hais, mis on omane ainult neljakümne või enama aastastele mootoritele. Võimas arhitektuur, aga kahjuks seisukorras, mida võis võrrelda saja-aastase inimese hambumusega – kui varsti abi ei saa, on vaja plats puhtaks teha.

Miskipärast oli mul alguses raske aru saada, kas Havanna meeldib või mida üldse sellest linnast oodata. Veel soojemat ilma novembrikuu kohta? Veel imelikumaid vaatepilte, kui karguga vanamehe ennastunustav tants tänavanurgal turistidele esineva salsa-ansambli saatel? Seda, et KOGU linn sõidaks ringi vanade Ameerika autodega, sigarid suus? Alles kolmanda päeva õhtuks, kui küsisin mõttes endalt jälle, et kas me sellist Kuubat tahtsimegi, vastasin selgel ja kõlaval häälel “jah”. Samal ajal keskendasin tähelepanu juhuslikult bensiinijaamas kohatud ansambli ad hoc kontserdile, kus publikuks olime meie viiekesi ning piletiraha maksime jooksvalt väikeste kupüüride või siis pudelist rummilonksu andmisega. Või kuidas saab mitte meeldida saar, kus kohtad meest, kes kinnitab, et oskab rääkida kolme keelt – hispaania, inglise ja telefoniga.

Kohalike juhatusel sattusime ühel õhtul Miramari linnaosa Casa de la Musicasse. Siis hakkasin aru saama sellest, et salsa vist ei ole ainult muusika- ega tantsustiil (ega kaste). See salsa, mida mina oli kogenud ja mis toimub teisipäeviti ühe Mustamäe kooli aulas kaasaskantava maki saatel ja see teine, mis tekib 10-liikmelise salsabandi kõlades hämaras Muusika kodus peale väikest rummi on kaks täiesti eri asja.
Casa de la Musicasse oli jõudnud ka ekskursioonitäis Kolumbia tüdrukuid. Esialgne rõõm sellest, et kumbki osapool räägib hästi inglise keelt asendus peatselt nõutu eimillegist rääkimisega. Selgus, et meie teame Kolumbiaga seoses ainult narkoparuneid ja Shakirat ja nemad ei tea Eestist sedagi. Piinlikku vaikust täitis salsa väga hästi ja ma loodan, et vähemalt osa kolumbialasi arvab nüüd, et ka Põhjamaa mehed oskavad tantsida. Või siis vähemasti seda, et Põhjamaa mehed vabandavad alati väga viisakalt ja üritavad nalja teha, kui nad jälle varba peale astuvad.
Peale kolme päeva Havannas ekslesime rendiautoga Playas del Este poole, mis on linnale üsna lähedal asuv rannapiirkond. Algul proovisime orienteeruda siltide ja kaardi abil, aga kuna esimesi ei ole ning kaarti ja tegelikkust ei olnud omavahel tutvustatud, pidime esmakordselt elus hakkama kompassi järgi autoga sõitma. Kui ka see ei aidanud, olime valmis juba kohvipaksu või hanemaksa järgi sõitma hakkama, aga õnneks leidsime tee mereni, mis ongi Playa del Este ainuke vaatamisväärsus. Kuigi eks elevust tekitas ka meie kodumajutuse dušisegisti kohal asuv rösterisarnane sooja vee agregaat, millest turritasid välja lahtised elektrijuhtmed. Nii et hommikuti äratas nii jahedavõitu vesi kui adrenaliin, mis tekkis märja käega seda aparaati tööle pannes.

Ah jaa, meie lohevarustus ei jõudnud koos meiega Kuubale, vaid see kuulutati esialgu kadunuks ning tõenäoliselt Madridis viibivaks. Kui sama juhtus ka kaks päeva hiljem tulema hakanud viienda reisikaaslase Taaveti lohekotiga, saatis ta lennuväljalt reipa SMS-i: Fidelil on kolm poega. Ja ilmselt on neil nüüd uued lohed. Viienda päeva lõunaks oli siiski kogu varustus kohal ning lahkusime Havannast ja selle ümbrusest.
Suundusime spaalinn San Diego de los Baňosesse, kuhu jõudsime pimedas ja hilja. Hommik mõjus külma dušina – peamiselt seepärast, et taas kord ei olnud sooja vett. Hotell oli muidu täitsa viisakas ja kuna saime basseiniäärse DJ-ga kokkuleppele, et ta tund aega ei mängi mitte midagi, oli täiesti mõnus seal mitte midagi teha. Julgematega läksime nautima kohaliku spaa mõnusid. See oli midagi tõeliselt ihule ja hingele. Ihule oli täiesti korralik massaaž. Ja hingele oli suur tänutunne, et ma pidevalt ei pea massaaži nautimas käima haiglat meenutavat asutuses, kus viimati tehti remonti umbes inimpõlv tagasi. Koha sellega ammendanud, asusime teele mägede vahel asuva Viňalese linnakese poole. Näljasena elamuste järele, proovisime sõita Lonely Planeti levialast välja, ning sellel oli nii häid kui halbu külgi. Hea, et nägime külasid, kuhu turiste ega elektrijuhtmeid eriti ei satu. Halb, et ega sellistes kohtades midagi väga vaadata ei ole, pealegi oli üks teelõik kuskile ära kadunud ning pidime mõttetu ümbersõidu tegema.

Kohale jõudsime taas kord pimedas. Rõõmustasime lihtsate asjade üle nagu töötav dušš ja maitsev söök ning veetsime nii meeleoluka reedeõhtu kohalikus kultuurimajas, et hommikul oli kohe põhjust habemesse muiata. Kahjuks oli habe ainult Johansonil, nii et pidime kordamööda tema habemesse muigama. Ja meile kõigile tundus, et eelmisel õhtul oli meile midagi joogi sisse sokutatud – ilmselt rummi.
Mõnekümne kilomeetri kaugusel Viňalesest asub Robaina tubakaistandus. Ja me peame sinna nüüd sõitma hakkama, nagu eile kokku leppisime, väitsid kaks hommikusöögi lõpuks meie majja jõudnud kohalikku noormeest. Kuna keegi otseselt ei mäletanud, et me seda nendega kokku ei leppinud, ning mõte sigarite sünnikodu külastamisest tundus täitsa hea, asusime isehakanud giidide juhatusel teele. Ja pidime kohale jõudes pettuma. Kuna tubakakasvatamise hooaeg oli napilt alanud, ei olnud seal eriti midagi näha – sama hästi oleks see võinud olla ka naeri-istandus. Kuigi jah, eks mingit aukartust äratas fakt, et senjoor Robaina on ainuke elusolev inimene Kuubal, kellel on Fideli luba toota endanimelisi sigareid.

Viňaleses panime eriti hästi tähele, kuidas turumajandus sobib sotsialistlikule Kuubale sama hästi nagu neli numbrit väiksemad teksad. Eraettevõtlus on lubatud, aga sellel on ranged piirangud. Näiteks kodumajutuses võib olla kuni kaks kahekohalist tuba. Ning rohkem kui lubatud neljale ei tohi ühtegi teenust osutada, isegi mitte naabermajas ööbivatele teistele turistidele. Seda käib kontrollimas inspektor, ja kuna meie teisel sealviibimise ööl oli suur inspektorioht, ei saanud Alan taldrikualust ja pidi vanduma, et kui keegi uksele koputab, lipsab ta koos nõudega tagantuksest naabermajja. Inspektor koputas, Alan lipsas, perenaine andis inspektorile põse peale musi, peremees näitas pabereid, meie tegime põliste neljakesi reisijate nägu ja kõik tundusid olukorraga rahul olevat. Peale Alani muidugi.
Mängimise oma turistirolli Viňaleses lõpuni välja ja käisime isegi mägede vahel hobustega sõitmas. Sellest jäid ilmselt kõige paremini meelde naturaalsed mojitod, mida kuskil tühjal väljal elav tubakakasvataja meiesugustele janustele turistidele otse kookospählisse segas, nurka kuhjatud tubakalehtedest sigareid juurde keerates. See oli reisi üks kõige kuubalikumaid hetki. Umbes nagu tuleksid Eestis keset metsa vastu murueide tütred ja pakuksid mõdu ning tanguputru.

Elamusturismist nädalaga esimese janu täissaanutena olime valmis võtma vastu helesinise vee, pikad surfipäevad, päris dušiga toad ja otse rannatooli serveeritavad kokteilid. Aga Lonely Planetil ja saatusel oli meile midagi muud varuks. Täiesti saare läänetipus asuvas hotellis, kuhu viis 150 kilomeetrit väga halba teed ja kus pidid reisijuhi andmetel olema võrkkiiged türkiissinise vee ääres, ei olnud ühtegi võrkkiike. Mis veel hullem, seal ei olnud ka ainsatki vaba tuba. Võtsime uuesti lahti reisigiidi ja tuvastasime saja kilomeetri kaugusel ranna, kus pidi väidetavalt asuma kaks hotelli. Nagu kohale jõudes selgus, oli esimene neist militaar-puhkebaasiks muudetud ning kohas, kus pidi asuma teine, oli vaid vaene külake, kus olid nii hõreda laudisega majad, et need paistsid läbi.

Ühes veidi vähem läbipaistvas majas rentis aga heatujuline perenaine tube välja. Osaliselt tema sõbralikkuse, aga põhiliselt alternatiivide puudumise tõttu jäimegi sinna. Magamistingimused olid tagasihoidlikud, aga liigirikkad. Lisaks tuhandetele sääskedele ja akna all uniselt röhitsevatele sigadele oli ööbimise hinna sees ka rott. Kui ta lisaks enda laealuselt riiulilt ilmutamisele hiljem ka voodisse kaissu üritas pugeda, ütlesid Steni närvid üles ja ta läks bussi magama. Johanson, kes oli juba õhtul targu sinna uinunud, tegi talle sõnatult ruumi. Lahkusime külast hommikul nägudega, et reis saab minna ainult paremaks.
300 kilomeetrit ja kuus tundi hiljem olime Varaderos, mis on Kuuba suurim kuurortlinn. Meie hotelliks sai poolsaare alguses asuv Club Karay, mis sarnaselt teistele Varadero hotellidele on all-inclusive asutus. Minu jaoks oli see esimene kord sellist valge inimese luksust kogeda. Ja teistele vist ka, sest Johanson isegi imestas selle üle, kui vähe elevust põhjustas tema suuremeelne ettepanek kellelegi mingi pisiteene eest kaks õlut välja teha. Tähelepanu, mis sellele ettepanekule osaks sai, oli veel väiksem kui palutud pisiteene. Kuna sööjad on garanteeritud, tegeleti köögis kulinaariaga ettevaatlikult, mille tulemusena liha maitses täpselt nagu kana ja vastupidi. Mõeldud oli isegi meelelahutuse peale – vastuvõtus rippus nädala kava, näiteks esmaspäeviti toimus Disco splash, show time ja neljapäeviti Miss selection. Ning meie esimesel buffet-õhtusöögil segas tohutu lärm söögisaalis, mis aga lähemal vaatlusel osutus bändiks. Ühesõnaga tundus, et all-inclusive sisaldab küll jooke ja sööke, aga mitte teenindust, vähemasti mitte kopsaka jootrahata.

Tund aega peale viimase lause kirjapanemist tahtsin tagasi võtta kogu kriitika teenindajate suhtes. Köögist oli välja astunud kokatädi ning hakanud bändi solistiga salsat vihtuma. Ettekandjad, kes algul olid lihtsalt puusi veidi rohkem liigutades laudu koristanud, viskasid laualapid ja nõud kus see ja teine ja võtsid kõik ülejäänud parasjagu vabade kätega bändiliikmed tantsima. Rahvas plaksutas ja tegi pilti ning kõigile oli kohe selge, kes oskab paremini lõõgastuda ja elu nautida – kas teenindajad või teenindatavad.
Reisikirja jaoks on Varadero muidugi mõttetu. Poolsaare tipus on rahulik idüll puhkusekombinaatides ehk suurtes rannahotellides, keskel on poed, peod ja rannas praadivad inimesed ning lääneotsas on surfiparadiis. Kokku on see koht, mis võiks sama hästi olla Kanaaridel või Narva-Jõesuus. Võtsime siis pakutavast, mida võtta andis. Surfasime endastmõistetavalt kõvasti – pooleteisemeetriste lohekottide kaasa tassimine tasus ennast lõpuks ära, ja kuhjaga. Loodan, et samamoodi tasub ennast ära ka kahe eestlase pingutus panna Varaderosse püsti Kuuba esimene surfiklubi. Kalevi ja Reimo on juba kohale toimetanud surfilauad ja pannud lehvima Cubawindsurfi lipud, aga ametlikku luba peale kolmeaastast asjaajamist veel pole. Ma täpselt ei saanudki aru, mis Cubawindsurfi praegune juriidiline seis on. Igatahes see kõlas nii, et nad võivad vahendada rannapuhkust, mille puhul uppumise vältimiseks on igal suplejal vees kaasas plastikutükk, millel igaks juhuks on küljes ka puri. Asja ainus positiivne külg – surfajaid on vähe ja enamasti ei ole vees korraga üle kolme lohe või purje.

Varadero ööelu oli üsna igav – populaarseim koht on Club Rumba, millesarnaseid suuri peavooluklubisid on igas maailma linnas. Seda konkreetset eristas asjaolu, et umbes iga neljas lugu oli salsa, mille saatel kohalikud ennast nii vaatemänguliselt keerutasid, et mul oli pidevalt hirm, et kohe-kohe läheb mõni paar nii sassi, et käte ja jalgade lahtiharutamiseks on vaja kirurgilist sekkumist.
See eest umbes 15 kilomeetrit eemal asub Gardenase linn, kuhu on kogunenud kõik see, mis Varaderost üle on jäänud. Tänavatel kihab elu ja kõike sigaritest inimkehadeni pakutakse müüa. Varem asjaga tuttava Kalevi sõnul oli mõistlik üks parisnik enda teenistusse palgata, et ta teisi eemale ajaks ja seletaks, et meile pole midagi vaja. Meie “turva” Tony väitis algul, et teeb seda sõbrana, hiljem aga lisas, et tal tegelikult on vaja lapsele piimaraha. Nimetades sellise summa nagu tal oleks kodus kakssada kilo kaaluv imik, kes piima saamata märatsema ja mööblit puruks peksma hakkab. Kuna temast oli selleks ajaks abi olnud, korjasime rahad kokku ja istusime ühes kummalises vabaõhubaaris edasi. Süües aga tõusis (imiku?) isu ning õige pea hakkas Tony ka ise meile erinevaid asju müüa pakkuma. Ka üks kohalikest arvas, et see on väga tüütu ning teele läks rusikahoop, mille tulemusena kustusid nii Tony kui baari tuled. Tony tassiti välja ning meil ja ülejäänud külastajatel paluti viisakalt lahkuda, sest pahandusi pole kellelegi vaja. Ilmselt oli Gardenasel varuks veel mitu huvitavat elamust, jätsime need aga teistele avastada ja siirdusime ’56 aasta Chevy BelAiriga elegantselt tagasi Varaderosse.
Ühe päeva sisustasime süvaveekalapüügiga. Tehnilistest oskustest seal kasu ei olnud – kuni spetsialistid kurssi paika ajasid ja söötasid välja panid, pidi lihtsalt mõnusasti õlut jooma. Tagasisideankeeti, mis käsitles erinevaid asju laeva puhtusest kuni meeskonna abivalmiduseni, saingi anda enamasti rahulolevaid vastuseid. Ainult seda ei osanud kommenteerida, kuidas olime rahul söödaga, sest ise seda ei maitsnud. Tean vaid seda, et sellega olid rahul kaks tuunikala, üks delfiinkala ja veel üks keerulise nimega kala. Ja kui uimeliste arvamust oleks küsitud, poleks nad olnud liiga vaimustunud meeskonnast, sest see torkas neid konksuga kõhtu, tõstis veest välja ja viskas trümmi. Koos otse merest pannile püütud hiidkrevetilõunaga oli kalalkäik küll vähesportlik, aga väga lõõgastav tegevus.

Üsna meie reisi lõpus toimusid Fidel Castro sünnipäevapidustused, milleks ettevalmistusi oli tehtud isegi pisemates külades, värvides maju roosaks, maalides seintele ¡Viva Fidel! või püstitades tänavanurkadele tee-see-ise-monumente.

Kuigi pidupäeva oleks olnud huvitav otse paraadi keskelt jälgida, oli kambapeale meelestatus selline, et oleme elus oma osa hurraa karjumisi ja võõraste lippude lehvitamisi juba kätte saanud. Nii jälgisime ülekannet riigitelevisioonist. Fidel ise pidustusest osa ei võtnud, arst olla selle ära keelanud. Ilmselt seesama arst, kes lubas, et vanahärra elab 140-aastaseks. Ju siis on strateegia selline, et las riigipea puhkab kümmekond aastat ja siis toimetab tarmukalt edasi. Ekraanil vilkus regulaarselt uudis Raul Castro osaleb tseremoonial, milles oli tunda nii propagandat kui üleüldist ellusuhtumist, et klaasid on ikka pooltäis, mitte -tühjad.
Neid pooltäis klaase, rummiga või ilma, jäime vist kõik veidi taga igatsema, nii et ilmselt on sellele reisikirjale oodata järge. Kuna aga Fidel elab veel vähemalt 60 aastat ja leidub ka teisi toredaid kohti, siis võibolla mitte kohe sel aastal.
Pilte tegid Johanson ja Taavet