Peaaegu nagu uusaastalubadus. Väikese hilinemisega
Uue aasta lubadused on täitsa head asjad. Või üleüldse lubadused iseendale, mida tegelikult võiks anda sagedamini kui kord aastas ja vahuveinise peaga. Mõtlesin välja hea harjutuse, mis seda ikka ja jälle tegema innustaks. Kirjutada endale järelehüüe. Aga mitte sellisele endale, keda sa tavaliselt näed (selline ok või võibolla isegi natuke parem, kui sa tegelikult oled), vaid sellisele, kes koguks kokku ja võimendaks kõiki su nõrkusi. Näiteks selline:
Peale pikka võitlust vähesest liikumisest ja rohkest lõõgastumisest tingitud haigustega on meie seast lahkunud [mina]. [Minat] jäädakse mälestama kui andekat inimest, kes ei julgenud või ei tahtnud ennast tõeliselt proovile panna. Seetõttu jäävad [mina] suurimateks saavutusteks kaugushüppe teine koht Saku Keskkooli algklasside spordipäeval ning asjaolu, et ta suutis läbi elu õigeaegselt tasuda enamiku liisingmaksetest. [Minat] ning [mina] poolt võetud laenukoormat jäävad meenutama tema lapsed, kellega lahkunu kohtus regulaarselt iga aasta esimesel jõulupühal. Tema alkoholist ja suguhaigustest puretud keha maetakse kuskile kalmistuserva külmal talvepäeval. Ärasaatmisele on puhtast kohusetundest oodata sugulasi ja igavlevaid tuttavaid, kuid mitte ühtegi lähedast sõpra, sest lahkunu arvates oli enda avamine kellegagi riskantne.
Planeedile Maa on [mina] lahkumine aga väga hea uudis, sest [mina] sõitis enamiku oma sõitudest suure neljaveolise autoga üksi ja viis igal kuul prügikasti vähemalt neli kilo plastjäätmeid.
Väga masendav tekst, eriti kui seda liiga tõsiselt võtta. Aga minu meelest töötab. Sel aastal olen jälle natuke parem kui eelmisel, ma arvan.