Maailma naba
Krister Ekspressis küsis, kuidas London on. Ma siis kirjutasin:
Pea terve 20. sajandi oli mitteametlikuks maailma pealinnaks New York, ning selle mõju oli tunda igal pool kokteilimenüüdest rahaasjadeni. Praegu ajab londonlasi aga elevile mõte, et nende kodulinn mitte ainult ei jõua Suurele Õunale maailma naba olemises järele, vaid võtab selle tiitli erilist vastupanu kohtamata ära.
Guardiani hiljutine laupäevanumber tõi välja kõnekaid fakte. Londonis loodi kolme aastaga finantssektoris juurde umbes 13 000 töökohta, mis tähendas pea viieprotsendilist kasvu, samal ajal kui New Yorgis jäi 2000 võrreldavat töökohta vähemaks. Ka uute firmade börsile viimise osas on London ülemererivaalist ees, andes selgelt mõista, kummal pool Atlandi ookeani asub maailma finantskeskus.
Raha rahaks, on palju teisi saareriigi pealinna kasuks rääkivaid näitajaid. Tate’i moodsa kunsti muuseumis käib aastas 3,9 miljonit inimest, ookeanitaguses Momas aga “vaid” 2,7 miljonit. Kuigi Broadway ja West Endi etendusi käib aastas vaatamas võrdne arv inimesi, on viimases etendused lühemat aega mängukavas ning uutel tegijatel ja suundadel on lihtsam esile tõusta. Selle juttu kirjutamisele eelnenud õhtul tundsin seda omal nahal – viimased 20 minutit nähtud ühemehe-show’st oli näitleja laval ihualasti, kui sokid ja tossud välja arvata. Ka sellele “eriefektile” vaatamata oli sisu päris hea. Ja siis veel Guardiani väide, et kuigi mõlemad linnad on kirjud, paistavad Londonis eri kultuurid rohkem välja – üks on rahvusvaheline linn ja teine lihtsalt Ameerika linn, kus elab palju välismaalasi. Minu viimasest ja seni ainsast NY külaskäigust on möödas juba viis aastat, nii et pead anda ei saa, aga nähtu põhjal kipun samamoodi arvama.





