Reisikirjaniku kibe elu

Reisikirjaniku leib muutub aina mõrumaks. Tulevad noored vihased tegijad peale, kes vanad tegijad lihtsalt kõrvale lükkavad. Tahtsin ka paar sõna hiljutisest Barcelonas käimisest kirjutada, aga Ants Klots jõudis ette. Mis ma siin ikka täpselt sama juttu uuesti kirjutama hakkan, ega ma papagoi ei ole. Soovitan hoopis lugeda, kuidas asi oli, pöörata tähelepanu lausele
Peale 10km maalilist rannaäärset passaazi tekkisid aga mingid koledad linnad ja tohutud kämpingukeskused. Mul tekkisid nendega seoses omad ideed aga see selleks.
… ja proovida teada saada, mis mõtetega tegemist oli.

Tarbimine kohustuslik

Consumicion%20obligatoria.png
Selline tore silt ühe Barcelona pisikese kõrtsi seinalt. Hispaanlased vist võtavad majanduse steroididega ülespumpamist päris tõsiselt. Ka Eestil on siit õppida, peaksime ikka rohkem laenama ja asju ostma. Võidab teadagi kes:)

Pingutamine

Rannahooaeg on vist tulemas. Või siis inimesed sõid lihtsalt lihavõtete ajal liiga palju. Salatipoes, kust mu lõuna enamasti pärineb, läheb saba aina pikemaks ja täna lõuna ajal ujumas käies oli raskusi vaba kapi leidmisega. Osa inimestest on kogu aeg liigutanud ja rohelist krõmpsutanud, teine osa võtab radikaalseid muutusi ette, kui on vaja rannapuhkusele sõiduks valmistuda. Ja loomulikult on ka neid, kes ei tee kumbagit ja kes võivad, aga ei pruugi, seetõttu kunagi tervisega pahuksisse sattuda.
Tööl (mitte minu tööl, vaid üleüldiselt) on natuke sarnane olukord. Vastavalt sellele, kas tulemuste mõõtmine käib kuise, kvartaalse või aastase tsükliga, hakkavad inimesed mingil hetkel rohkem pingutama. Kes teeb rohkem müügikõnesid, kes kutsub kokku rohkem koosolekuid ja korraldab kõikide tegemisi ümber, kes teeb ületunde. Ja loomulikult on ka neid, kes kunagi tohutult palju ei pinguta ning kellel võib seetõttu kunagi tööl natuke keerulisemaks minna.
Preagu jääb mõte lõpetamata, et homseks varaseks ärkamiseks ennast välja puhata, aga kasvõi siiamaani jõudes on huvitav mõelda, miks on nö. õliõpilase eksamisündroom populaarsem, samas kui pidevalt mõõdukalt pingutamine on tegelikult lihtsam. Ja et tegelikult saavad mõned ka pingutamata hakkama, alati ja igal elualal.

Meil pole üldse aega, ja sellepärast on meil seda lõputult

Targasti kõlab, kas pole. Umbes samamoodi nagu Sokratese Ma tean, et ma midagi ei tea. Või mõni muu ütlus, mis esialgu tundub efektse sõnakõlksuna, aga millel lähemalt vaadates on väga palju sisu sees. Rohkem kui rosinaid rosinasaias Joosep Tootsi kõige julgemates unistustes.
teadja.jpg
Seda pealkirja-lauset lugesin viimati Tommy Hellsteni raamatust Teadja. Imetlen selles Hellsteni oskust anda mõtteainet, aga jätta ruumi oma tõlgendustele; teha oma mõte kergesti arusaadavaks, aga mitte laskuda läägetesse lihtustustesse ja näidetesse. Näiteks see raamat ei üritagi anda selgeid juhiseid, kuidas elada nii, et aega oleks lõputult, ei anna ühtegi nippi. Ta lihtsalt kirjeldab ühte võimalikku maailmavaadet sellisel moel, et see võiks olla huvitav nendele, keda huvitavad lisaks erinevatele vastustele ka erinevad küsimused.
Ma ei ole raamatutest varem palju kirjutanud ega kavatse seda ka edaspidi teha, sest arvustusi teevad teised inimesed hoopis paremini. Aga kuna selle raamatu mõni kirjeldus on nii halb ja selle teemal võtavad sõna mitte just kirjanduse arvamusliidrid, tahtsin omalt poolt sõna sekka öelda, et sobib lugeda küll. Seda enam, et mu ema on selle tõlkinud, hea sõber kaanele foto teinud ja vend tagakaanele mingi jutu kirjutanud. Seejuures ei sundinud ükski neid seda mind lugema, nii et kohe topelt-tänu neile siinkohal, et nad mulle lisaks lugemisrõõmule ka avastamisrõõmu võimaldasid.
Muuseas, seda blogipostitust kirjutasin kauem kui ühtegi varasemat, vähemasti vaadates efektiivsusnäitajaid nagu ridu tunnis või sõnu minutis – ja seejuures olin ma ajakulu pärast väga vähe mures.

Paber, käärid (kivi on puudu) ja turundus

papervsscissors.png
Ma ei ole küll suur Mambo riietebrändi austaja, aga selliste siltide poodi riputajatena teenisid nad ühe plusspunkti juurde. See väike osa minust, mis on arvutav turundusinimene, hakkas muidugi kohe jorisema, et see on ju omanike raha raiskamine “lihtsalt lahedatele asjadele”. Aga arvestades seda, et mina sellest siin praegu kirjutan (lingiks ka, aga ei leidnud kuskilt nende kodulehte), ja esimese Google’i otsinguga leidsin mingi Austraalia lehe kirjutise samal teemal, jään selle juurde, et turunduseelarve peab olema nagu investeerimisportfell. Osa eelarvest peab olema kulutatud riskikapitalina – see raha võib kaduda, aga kui see töötab, siis toodab ta algse paigutuse mitmekümne/-saja kordselt tagasi. Ja mida suuremate ambitsioonidega firma, seda suurem see osa peab olema.

Elu edetabelid

Sinu silme ees asuv blogi on väidetavalt Google’i meelest väärtuslikum kui Savisaare või Montoni blogi. Mul ei ole kummastki sooja ega külma, aga olgu öeldud, et tegelikult on mainitud ja veel paljud blogid loetumad kui allakirjutanu oma. Et õiglus jalule seada, viitasin neile käesolevaga ja kuna viitamine on Google’i tabeli alus, loodan, et nad saavad järgmistes järjestustes endale õiglasema positsiooni.
Kui juba edetabelitest juttu tuli, siis kas keegi teab, kust saaks Quentin Harrise töötlust Jill Scotti loost Not Like Crazy? Olen proovinud hea ja kurjaga, isegi kavalusega olen proovinud, aga parim, mis ma olen leidnud, on vinüülplaat eBayst. Kui leiad midagi lihtsamat, siis saada palun vihje. Vastu võin vihjata, et see on päris tore lugu ja selliseid leiab podcastist Just good music.
Ja ühtlasi tahaks tagasi saada Nick Hornby raamatut “Elu edetabelid”, mis ilmselt on number üks minu edetabelis “kõige kauam laenus olnud raamatud”.

Ainult hitid

Eile sattusin näitusele, mis pani mõtted väga mitmes suunas tööle. Briti Raamatukogus on väljas näitus (või peaks selle kohta ütlema kuuldus?) viimase viiekümne aasta albumimüügitabeli tippudest. Kõik number ühed alates 1956. aastast – kenasti interaktiivses kataloogis, mida sai, klapid peas, sirvida ja neilt albumitelt kõiki lugusid kuulata.
Väga raju materjal, eriti 90. esimene pool ja keskpaik, mis jäi minu mässulisse teismeikka. Kui üle pika aja Nirvana kuulamise peale jalg liiga kiiresti kaasa elema hakkas, vaatasin ringi ja veendusin, et ka kõige vanematel peerudel juhtus mingite aastate läbikuulamise juures sama. Ilmselt tulevad mingit kindlat musikat kuuldes absoluutselt igas vanuses inimestele meelde esimesed koolipeod, tantsud, suudlused, kaklused, seksikogemused, plaadimängijaostud ja mis-kõik-veel.
Selgelt on näha, et muusikat on nüüd palju rohkem ja see jaguneb palju erinevate maitsete vahel. Kui 60. aastate keskel juhtus, et albumimüügi tippu sattusid ainult kolm erinevat plaati kahelt erinevalt bändilt (teadagi mis Briti bändidelt), siis alates 70. aastate lõpust on mõni plaat vaid väga harva üle nelja nädala järjest tipus olnud. Ja kohati teadsin mõnest 80. aastakäigust suuremat hulka nimesid kui näiteks eelmisest aastast, kus ma ei tea ega kavatesegi teadma hakata roosade põskedega poiste bände või siis selle žanri esindajaid, mille nimi on ilmselt rõõmus mitte ilus ega ka kole tüdruk kitarriga, kes mässab selle vastu, et maailm on selline nagu ta on.
Ja seda panin tähele, et erinevalt Eesti tabelitest ei olnud kogu selle poolsajandi jooksul ei olnud ennast number üheks müünud ükski lori- ja läbulaulude album, jürihomenja ega üllarjörberg. Suurimaks number üheks müünud solvanguks muusikale jäi tabeliks minu silmis Titanicu soundtrack ja sellele järgnevad Celine Dioni plaadid.
Mõtlesin ka tagasi, mis bändi albumeid mina olen elu jooksul kõige rohkem ostnud. Plaadikogu pole käepärast ja kontrollida ei saa, aga ilmselt Duran Duran. Tagantjärgi tundub see sama imelik kui see, et plaadiedetabeliajaloo alguses oli Ingismaa enimmüüdud album pikalt “Kuningas ja mina” heliriba.