Inglismaale lohetama – osa I
Kunagi ei tea, millal saareriigil on paar päeva vaba aega ja natuke tuult ja selleks puhuks minu esimeste sõitmise põhjal mõned õpetussõnad.
Tuule ütleb loomulikult Windguru. Londonist startides on põhjatuulega mõistlik vaadata Whitstable’it ja kõikide muude tuultega West Witteringi. Neist esimene pole tegelikult suurem asi loherand, aga annab mõista, mis toimub Sandwich Bays, mis on lohetamiseks mõõna ajal superluks – üsna tühi liivapõhjaga rand. Minnis Bay on stabiilsema tuulega, kuid laine on suurem ja rannas on betoonkolakaid ja rannaputkasid, millega ei ole ei endal ega lohel mõtet kokku puutuda. Teiste Londonist itta jäävate randade kohta loe siit.
Mitte-põhjatuultega on kõige mõistlikum sõita Inglismaa lõunarannikule. Sattusin West Witteringi täiesti tuulevaikse ilmaga ja sõita ei saanud, aga tundus, et mõõnaga on madala veega flat‘i väga pikalt. Samas teadis keegi rääkida, et lohetamiseks hoopis parem on sõita üle lahe Haylingi saarele, kus on sõiduvõimalus praktiliselt iga tuulesuunaga, rohkem sõitjaid, ja ka spetsialiseerunud loheklubisid.
, üsna värske B-kategooria film, mis räägib ühiskonnast 500 aasta pärast. Sellisest, kus kõige kiiremini ei ole paljunenud mitte kõige targemad, vaid lihtsalt need, kes kõige kiiremini paljunevad. Ja seetõttu on keskmine IQ kõvasti vähenenud, põllutaimed surevad spordijoogiga kastmise kätte, arstid tegelevad põhiliselt kiilaspäisuse ja impotentsi ravimisega, populaarseim telesaade näitab peamiselt jalaga munadesse löömist ja üldse, kogu elu meenutab wrestlingu-teleülekannet. See ei olnud kindlasti parim film, mida ma kunagi näinud olin, aga keskne mõttekäik oli terav ja meeldis. (
