Inglismaale lohetama – osa I

Kunagi ei tea, millal saareriigil on paar päeva vaba aega ja natuke tuult ja selleks puhuks minu esimeste sõitmise põhjal mõned õpetussõnad.
Tuule ütleb loomulikult Windguru. Londonist startides on põhjatuulega mõistlik vaadata Whitstable’it ja kõikide muude tuultega West Witteringi. Neist esimene pole tegelikult suurem asi loherand, aga annab mõista, mis toimub Sandwich Bays, mis on lohetamiseks mõõna ajal superluks – üsna tühi liivapõhjaga rand. Minnis Bay on stabiilsema tuulega, kuid laine on suurem ja rannas on betoonkolakaid ja rannaputkasid, millega ei ole ei endal ega lohel mõtet kokku puutuda. Teiste Londonist itta jäävate randade kohta loe siit.
Mitte-põhjatuultega on kõige mõistlikum sõita Inglismaa lõunarannikule. Sattusin West Witteringi täiesti tuulevaikse ilmaga ja sõita ei saanud, aga tundus, et mõõnaga on madala veega flat‘i väga pikalt. Samas teadis keegi rääkida, et lohetamiseks hoopis parem on sõita üle lahe Haylingi saarele, kus on sõiduvõimalus praktiliselt iga tuulesuunaga, rohkem sõitjaid, ja ka spetsialiseerunud loheklubisid.

Kui on rohkem aega ja mitte liiga hea tuuleprognoos, tuleb sõita Lääne-Inglismaale Devonisse, kus lisaks suurepärastele loherandadele on ideaalsed lainesurfitingimused ja muljetavaldavad vaated. Sinna minnes tuleb appi võtta ennustuste raskekahurvägi Magicseaweed, kus on ka laine näha. Londonist reede õhtul minnes oli mugav sõita metrooga Heathrowle ja sealt auto rentida – säästsime nii rendihinnas kui ummikutes viibimise ajas. Siis neli tundi sõitu ja meid ootas idülliline tuhande elanikuga Croyde, kus peaaegu kõik majad olid nagu pildil olev kõrts Thatch.

Meil vedas, et leidsime vabu tube ainult Sandy Hollow nimelises B&B-s. Selle omanik oli surfar, kes meile hommikusöögi kõrvale kõik lähedalasuvad rannad selgeks tegi. Croyde’i põhirand kogenumatele lainesurfaritele, lohetajatele ja olenevalt tuulest kas Saunton või Putsborough.
Saunton on üks paremaid randu, kus ma lohetanud olen. Lai, samal ajal nii flat kui suure lainega, ühtlase tuulega, neli kilomeetrit pikk. Lisaks tuule ja lainete austajatele meeldib see ka Pink Floydile, kes selle omal ajal A Momentary Lapse of Reasoni kaanepildi tegemise kohaks valis. Sain seal väga hea lohepäeva ja pühapäeval, kui tuul oli vaibunud, elu esimese lainesurfipäeva. Pole midagi öelda, ilma loheta mööda vett liuglemisel on ka oma võlu. Eriti kohas, mis Austraalias käinute meelest kõikidest saareriigi randadest kõige rohkem land of down under‘it meenutas.

Croyde’is meeldis õhtul võimust võttev Suur Rahu. Mõlemad küla kõrtsid pandi südaöösel kinni, ja kuna päevane tuulega maadlemine oli jõuvarudega väga ebaviisakalt käitunud, oli väga vähe motivatsiooni 15 km eemalee Woolacombe’is asuvasse ööklubisse sõita. Hoolimata sellest, et teadjamate andmetel olla seal väga lõbus. Jääb järgmiseks korraks.
Praktilise poole peale pole kuskil näinud ühtegi lohekamalaenutust, nii et see peab endal kaasas olema. Croyde’i ümbruses oli aga palju surfipoode- ja laenutusi ning West Witteringis on purjelaualaenutus. Londonile lähim koht viimaseks on Bray järv, aga varakevadises vees väga puhangulise purjega maadlemine ei olnud päris minu maitse, nii et tagasi ei lähe.
Alustuseks vist kõik. Loodetavasti juba varsti pikemalt Walesist, Cornwallist ja põhjapoolsetest randadest.
Täiendus 2009. aastal: Eelmisel aastal käisin kõige rohkem Camber Sandsi rannas, mis on Londonist umbes kahetunnise autosõidu kaugusel. Plussid: autoga saab kohe randa, mõõnaga jääb lohe õhkulaskmiseks palju ruumi ning kalda elle tekib kuni viiekümne meetri laiune flat‘i ala, samal ajal kui tagapool on paarimeetrised lained. Miinuseid ei ole. Kõvasti etem kui West Wittering või Haylingi saar. Paremini näed Camber Sandsi olusid sellest klipist.