Tartu on heade mõtete linn. Sõbralikud inimesed, vaiksed tänavad, puust majad, roheline Toomemägi. Võiks arvata, et siinset idülli ei suuda rikkuda miski, aga ei – just sellised pealtnäha rahulikud asumid on ühiskonna porikihi meelispaigad. E. majas näiteks elab kuri sildimaniakk, keda keegi kunagi näinud ei ole (arvatakse, et ta on inimene) ja kelle teed tähistab käskival toonil siltide rada.
Täna hommikul pidin mööda laveerima alljärgnevast korralduste reast.

Kõik need käsud olid umbes pooleteise ruutmeetri peal. Heldimusega tuli meelde kunagine rongisõit siberisse, mille käigus iga asja, mis oli lubatud või keelatud, tähistas karm venekeelne käsklus.