Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab tunduma, et ülemuse kui sellise olemasolu on päris hea. Ühelt poolt saab tuge, innustust ja kui hästi läheb, siis palka juurde, teisalt satub vahel huvitavatesse olukordadesse. Nädalapäevad tagasi sattusin olukorda, kus keset maikuu soojalainet kodus lumelauaasju välja otsisin, et kuskile Põhja-Rootsi koosolekule sõita. Töö ja lõbu koos, või midagi sinnapoole.
Odavlennufirma FlyNordic viis minu ning kollegid Jonase ja Wilhelmi Kirunasse, mis on üks väikene linnakene umbes seal, kus saavad kokku Rootsi, Norra ja Soome piirid. Iseendast ei midagi erilist, põhjak linnaekskursioon kestaks seal umbes poolteist minutit. Linna elanikkond tegeleb ühega kolmest võimalikust asjast – rauamaagi kaevandamisega, Euroopa ühe suurima kosmosejaama käimashoidmisega või kombinatsiooniga hulluksminemisest ja padujoomisest. Viimasega seetõttu, et kuna linna asub paarsada kilomeetrit polaarjoonest kõrgemal, siis on ilm enamuse ajast vilets ning lisaks on novembrist veebruarini polaaröö. Ehk siis veel pimedam ja külmem kui Eestis, usu või ära usu. Mõnes mõttes muidugi kaevanduse jaoks mõistlik koht – ongi vist lihtsam maa all mütata, kui tead, et õues on täpselt sama pime, aga tuleb tunnistada, et isegi võtaks õlle (või kaheksa) kui peale tööpäeva lõppu maa alt välja tulles midagi ei muutu. Küsisin 18 aastat Kirunas elanud Jensilt, kuidas on lood enesetapustatistikaga. Jens ei tahtnud ilmselgelt konkreetsetest numbritest rääkida ning kohmas selle asemel, et Kiruna on väike koht, kus igast asjast palju räägitakse. Ja et Stockholmis seevastu on nii palju hulle, kes ennast ära tapavad, et keegi ei viitsi sellest isegi rääkida.

Üks tore seik veel. Sealkandis ei tõsteta-langetata talvel lippu mitte päikesetõusu-loojangu, vaid kellaaegade järele, sest muidu ei jõuaks ka väga kiirete kätega lipuheiskaja piisavalt kiiresti lippu varda tippu ja tagasi kerida. Või mööduks mitu kuud sootuks riigisümbolit nägemata. Nii et polaaröös tõstetakse lipp “hommikuti” kell 9 ja langetatakse täpselt “keskpäeval”.
Jonas, kes oli Kiruna kandis aega teeninud, teadis rääkida, et hakkajamad ronivad veebruari lõpupoole kuskile kõrgemate mägede otsa päikest piiluma. Väga hea tunne pidi olema, kui kolmeks minutiks mägede vahele mingi punane servake ilmub. Huvitav oli veel see, et aega teenides oli Rootsi armee põhiliseks ametlikuks motivatsioonitõstjaks see, kui kindralid rääkisid kodumaa venelaste eest kaitsmisest. Mina küll ei saa aru, mida sealkandis kaitsta oli, eeldusel, et venelaste salaplaan ei olnud juurde saada sadade tuhandete ruutkilomeetrite kaupa täiesti tühja kasutut maad ja ühte keskmist suusamäge.
Meie ei jäänud aga Kirunasse, vaid sõitsime 130 kilomeetrit edasi Riksgränsenisse, mis tähendab rootsi keeles riigipiiri. Tabav nimi kohale, kus hotelliaknast on näha Rootsi-Norra piiri tähistav majakene. Ühtlasi reklaamide järgi ka maailma põhjapoolseim suusakuurort.
Hommikusöögi ajal ringi vaadates nägi väga kirjut seltskonda. Suur osa neist olid suusaentusiastid, sest harrastajad naljalt niisama maikuus mäele jooma ei tule – selleks on palju soojemaid kohti. Silma hakkas head ja kallist varustust, aga enamik sellest päris põhjalikult vattisaanud, mitte kord-kaks aastas kasutatud. Suusa- ja lauahuviliste vahel oli laudkondade kaupa smart casuali või lausa ülikondadesse riietunud tööinimesi nagu meie, kes ilmselt lootsid, et kui koosolekuruumi aknast paistavad mäetipud ja ilus järv, tulevad palju paremad mõtted. Ma ei tea, kuidas teistel läks, aga meil igatahes sai töö kiiresti tehtud ja suure osa päevast sai lauahooajast viimast võtta.
Ei saa öelda, et mägi oleks olnud elu parim. Kevad ikkagi, siit-sealt olid kivid väljas ja lumi oli kohati üsna vesine. Siiski – kuna inimesi oli mäel väga vähe, oli puudri, olgugi natuke märja puudri, leidmine imelihtne. Much fun.
Järgmisel hommikul hakkas Jonas teisi söögisaalis viibijaid vaadates arutlema, mida on mõistlik firma raha eest teha ja mida mitte. Koosolekud kontoriruumist väljas – jah. Kaatrite, jahtide ja kopterite rentimised – kindel ei. Aga hetk hiljem muutus ta veidi mõtlikuks, käis korraks ära ja tuli naerul näoga tagasi, öeldes, et pani just pärastlõunaks kopteri kinni. Aga et mitte meenutada äsjasiunatuid, siis oma isikliku, mitte firma raha eest. Mõne tunni pärast viiski punane kopter meid kolmele erinevale tipule, kust jälgede puudumise järgi võis oletada, et keegi juba päevi alla polnud sõitnud. Kellegi teise rahade eest või mitte, väga lahe oli.

Grande finale oli siiski alles ees. Plaan laupäevaks nägi ette, et ronime jalgsi ühe 1460 meetri kõrguse Norra mäe otsa ja sõidame sealt alla. Mäe nimi oli Mjölkfjäll ehk Piimatipp, ja see nimi tulenes sellest, et kuna tegemist oli piirkonna kõrgeima tipuga, jäi sinna tihtipeale mõni pilvetups otsa kinni
Mõte umbes kolme Eiffeli torni läbi lume üles sumpamisest tundus kesmisest mõistlik. Aga olukorra tõsidusest sain aru alles siis, kui olime juba kaks tundi tõusnud, selle ajaga napilt poole peale jõudnud, ning kõige järsem osa oli alles ees. It’s a tough job but somebody’s got to do it, hüüdis Jonas ergutuseks heatujuliselt, aga tema näost võis välja lugeda, et kui tuttav punane kopter mööda põristaks, siis tema asuks kõhklematult pöidlaküüti hääletama.

Mida kahjuks või õnneks ei olnud, oli kopter. Tegelikult ei olnud ümberringi ühtegi teist inimhinge näha, ja mida kõrgemale tõusime, seda parem vaade avanes mägedele ja Norra fjordidele. Tippu jõudsin esimesena ja ehmatasin mahajäänud giidi ära sellega, et pistsin seal rõõmust huilgama. Giid seostas minu rõõmukarjeid eelkõige sellega, et olen kas laviini sisse jäänud või mõnest järsakust alla kukkunud ja oli märgatavalt rõõmus, kui mind peale ülestormamist elusa ja tervena nägi. Varsti jõudsid ka teised kohale; siis veidi aega vaate imetlemist ja ühteisele õlgadele patsutamist, ja tegime mõnusa laskumise alla. Iga meeter polnud mitte ainult puutumatu, vaid tuttav ja higiga välja teenitud, nii et rõõm oli kolmekordne. Elu üks parimaid sõite!
Päeva saavutust tahtsime õhtul hoolimata väsimusest vääriliselt tähistada. Ainult et väga raske oli aru saada, millal oleks õige aeg pidu ära lõpetada. Kesköö paiku läks hämaraks ning päris pimedaks ei läinudki. – asusime ikkagi polaarjoonest põhja pool, mäletad? Aga pidu oli hea, olgugi, et tahtejõulise eneseületuse pidi tegema ka rahakott, Rootsi alkoholihinnad ikkagi.
Kõige meeldejäävam asi neist neljast päevast oli kindlasti jalgsi mäkke ronimine. See, koos tõeliselt põhjamaise elu-oluga teeb inimesega väga huvitavaid asju. Järgmisel Alpi-reisil teen ühe päeva kindlasti tõstukivabalt. Ja ootan huviga järgmist koosolekut:)