Au ja kiitus sellele toidukohale, mis lisaks poti ja pannidega õigesti ümberkäimisele valdab hästi ka huumori kasutamist. Eile mööda jalutades polnud väga näljane, aga kui jälle Spitalfieldsi (või Portobello) turule asja on, lähen proovin ära, kui hästi nende pakutav veresooni ummistab.
Üks on paras paariline SMS-laenudele: SMS-laulatused. Kui nii pruut, kui peigmees saadavad sõna JAH lühinumbrile xxxx, saavad mõlemad vastuse Tublid, peigmees võib nüüd mõrsjat suudelda. Kui aga vähemalt üks neist saadab sõnumi EI, on vastus Te ei ole abielus, ei mingit suudlemist. Samal põhimõttel saaks teha ka SMS-lahutuse, kuigi vara jagamine 160 tähemärgi kaupa võib veidi tülikas olla. Eriti kui on, mida jagada.
Teine idee on vähemalt sama geniaalne, aga hoopis teostatavam. Ei hakka seda siinkohal välja ütlema, vaid teen selle hoopis teoks. Niipalju ütlen, et tegemist on Facebooki rakendusega. Kui oskad selliseid teha, võta ühendust ja teeme ära. Kui ei oska, saada link oma andekale veebitegijast sõbrale, nõjatu mugavalt tugitooli ja jää ootama.
Lugesin turundusuudiskirjast intervjuud Katrin Vernikuga, kes on üks tore inimene ja A le Coq’i turunduspealik. See lõik jäi silma:
Kui võrrelda Limpat (AP – A le Coqi limps) ja Lottet (AP – konkurentide limps), kes näevad küll natuke sarnased välja, siis ärihuvid nende karakterite taga on erinevad. Meie soov on Limpa karakterit võimalikult laiali suunata, Lotte taga on aga huvi karakteri pealt võimalikult palju teenida.
Mina vallandaksin turundusdirektori, kes vastandub raha teenimisele “asjade laiali suunamise” kasuks. Ja Katrin ise ilmselt vallandaks ka. Nii et nimetame asju ikka õigete nimedega, eks.
Hämmastav, et Raekoja platsi külje alla vanalinna südamesse tohib sellise sildi üles riputada. Veel hämmastavam on ainult see, et keegi tahtis seda üldse teha, seejuures omaenda poe külge.
Muidu oli väga tore pärast mõningast pausi Eestis olla ja poolpuhkuseline (pooltühja klaasi koolkonna omad ütleksid “pooltöine”) nädal veeta. Selle käigus veetsin Täiusliku Päeva, mille päevakava oli väga lihtne:
10 paiku – Äratus ilma äratuskellata. Hommikune jogurt ja paarile e-kirjale vastamine.
11.30 paiku – Kohtumine lõuna vormis, kus sai intelligentsete inimestega juttu ajada ilma ühtegi Powerpointi slaidi vaatamata ja näitamata.
14 paiku – Piritale lohesurfama seni kuni füüsiliselt enam ei jõudnud. Tuult veel jätkus.
20 paiku – Külla imehead kala sööma ja niisama mölisema.
23 paiku – Juba magasin. Ilmselt mõnel teisel päeval oleks jõudnud õhtul veel mõne koeruse teha, aga Pirita lained olid teinud oma töö.
Note to self – tekita selliseid päevi rohkem. Selle asemel, et osa liiga pikki päevi töötada ja siis jälle päevade kaupa rannas eimidagi teha, saab edukalt tööd ja lõbu ühendada.
Järgnev on võibolla parim nõuanne, mida mul kunagi kellelegi anda on – hoia rahakoti vahel oma visiitkaarti või vähemalt telefoninumbrit. Reedel rongiga Londonist välja sõites leidsin istmete vahelt rahakoti, mis oli ilmselt värskelt sinna jäetud, dokumendid ja raha kenasti alles. Ainus, mida rahakoti vahelt ei olnud leida, oli number, kuhu helistada. Rahakoti omaniku pangast, kuhu kõne võtsin, lubati talle minu number edastada, aga siiamaani pole keegi ühendust võtnud. Teades Inglismaa pankasid võib muidugi täiesti olla, et nad postitavad talle sellekohase kirja rahakoti kaotamisest ülejärgmise kuu 20. kuupäevaks, nii et ma jätkan ootamist. Ja kui tead kedagi Jacqueline Harperi nimelist, saada ta palun minu jutule.
Täiendus uue päeva hommiku seisuga. Rahakoti omanik helistas kell 8.50 ja tuleb sellele õhtul järele.
Täiendus uue päeva tööpäeva lõpu seisuga Jacqui käis rahakotil järgi ja oli väga rõõmus. Ühtlasi sain teada sellise heateo turuhinna – 10 naela. Niipalju ta mulle tänutäheks pakkus ja oli natuke segaduses, kui ma seda vastu ei võtnud. Heh, kui ma oleks tahtnud raha, oleks ma seda tema rahakotist isegi võtta osanud.
On inimesi, kellele London üldse ei meeldi. Seal on ju räpane ja kuidas sa saad sellise trügimise, sagimise ja linnastressi keskel elada, kuulen tihti. Ning et London on ju NII kallis.
Nendel, kes nii ütlevad, on tuline õigus. Lisaks sellele on siin ka palju sekeldusi terroristidega.
Vaevalt on viimasest evakueerimisest ja metrooliinide peatumisest möödas kolm kuud, kui kuskilt leitakse bensiinikanistreid täis auto. Tegelikule ohule lisaks toob selline sündmus kaasa transpordisüsteemi seisaku, mis tekitab tõsiseid jamasid ka nendele, kes ise busside-metroorongidega ei sõida.
London võib vahel olla väga ebameeldiv.
Ometigi leidub kaheksa miljonit inimest, kes peavad saareriigi pealinnast väga lugu. Või vähemasti piisavalt, et selles linnas elada. Mõni tuleb suveks tööle ja maailma vaatama, teine tuleb kümneks aastaks või terveks eluks karjääri tegema, muusikavallas läbi lööma või muud moodi maailma vallutama. Ja mida iganes Londonist ka otsida, see on siin olemas. Küsimus on ainult selles, kas oskad selle üles leida. Mina olen esimese siin veedetud poolaasta jooksul kõige rohkem rõõmu tundnud igal pool ja alati toimuvatest kontsertidest, stand-up komöödiatest, kõikvõimalike rahvuste köökidest ja sellest, et tööelu on hoopis teise käigu sisse saanud.
Niisiis, London võib olla väga meeldiv ja tore koht. Eriti kui jätad kuulsate inimeste vahakujud ja Oxford Streeti vahele. Päris linn asub mõne metroopeatuse kaugusel idas, põhjas või läänes (sorry, lõunalondonlased).
Nii väites tuleb meelde vana araabia lugu, kui kohtusse saabub mees, kellele kohtumõistja mingis küsimuses õiguse annab. Siis tuleb tema juurde tüli teine osapool, kellel kohtumõistja kinnitab samuti õiguse olevat. Keegi kolmas mees arvas, et kahel ei saa ju korraga õigus olla, mille peale kohtumõistja lausus, et ka temal on õigus. London on piisavalt suur ja mitmetahuline, et meeldida ja mittemeeldida ühekorraga, ja nii üht- kui teistpidi mõeldes on õigus.
Leheruumi mõistujutule kulutamise asemel oleks võinud ju hoopis kirjutada, mis tooniga inimesed Gordon Brownist räägivad, kuidas terroristid on või ei ole viimastel nädalatel Londoni elu halvanud ja kuidas on inimesed harjunud suitsetamise keeluga avalikes kohtades. Aga suvi on. Kes see ikka viitsib tõsiste teemadega tegeleda. Ja kui arvad, et paljud siiski viitsivad, siis sul on täiesti õigus.
Kirjutatud Ekspressile.
Ma ei ole kunagi suur festivalidel käija olnud. Rabarockil tundmatuid bände kuulata, möriseda ja telgis magada ei taha ning välismaale ei ole sel eesmärgil sattunud, kuigi iseendast mulle festivalid kui sellised meeldivad. Või kuidas ei saakski meeldida kombinatsioon lõbusatest inimestest, heast muusikast ja bakhanaali päevakorrast. Lihtsalt – seni ei ole olnud viitsimist, aega või seltskonda, kellel neid parasjagu oleks. Sel aastal, kui olin festivalidele kõvasti lähemale kolinud, tegin vigade paranduse.
O2 Wireless toimus Londonis Hyde Parkis ja oli konkurentsitult kõige mugavam festivalielamus. Töölt natuke varem ära, paar peatust metrooga ja äkki oled täiesti täismõõdus festivalil. Ei mingit muda, telke ega logistikat – Air ja White Stripes ei ilmuta end mulle enam kunagi nii väikese vaevaga. Hea muusika oli ka kõik, mida sellel festivalil pakkuda on, sest kell 11pm pannakse tuled põlema ja uksed lukku ning järelpeo eest peab igaüks ise hoolitsema.
Käisin oma silmaga vaatamas sotsiaalselt vastutavat kommiautomaati. Peab ütlema, et see näeb välja nagu üks müügimasin ikka, kuskilt ei paista, et ta on Ideed täis. Panin 40 penni sisse, teadmata, palju eelmine inimene raha oli sisestanud, ja sain tuututäie komme. Siis pani Martin (keda Eestis mõned teavad tema hiljutise Pärnu turunduskonverentsi esinemise pärast ja teised selle järgi, et ta oskab Harju tänaval nii täpselt koera haukumist järgi teha, et inimesed hakkavad ringi vaatama ja peni otsima) 50 penni ja sai 53 kommi. Ja et masina hingeelu selgeks saada panime veelkord 40 penni ja saime tuutu, kus oli juba silma järgi nii palju vähem komme, et ei hakanud neid isegi üle lugema. Masina matemaatilisest loogikast me nende andmete põhjal aru ei saanudki. Ükskõik, kas see ei peagi lihtsurelikule arusaadav olema või nõuab masin natuke hoolsat mehhaanikukätt – see on minu meelest kõige parem kommiautomaat maailmas. Saagu teda palju ja levigu see idee nagu kulutuli.
Minu jaoks seostub see masin eelkõige keskkonna hoidmisega. Ei teagi miks, ilmselt hetkel kõige lihtsamini ja otsesemalt mõjutatav valdkond. Aga sama idee sobib ju ka pea igal poole mujale, kus rohkem kui kaks inimest mängus. Lõppenud nädala väike saavutus – minu ülemus pole veel päris loobunud kombest kõiki asju välja printida, aga vähemasti ta proovib seda nüüd minu eest varjata.
Pangad
Olgu öeldud veel üks asi UK pankade kohta. Kujuta ette pilti, kus ühel pool seisab Metsiku Lääne kiireim püstolitõmbaja ja teisel pool saareriigi pank. Õhk on pinevusest paks, aknad on täis ehmunud näoga pealtvaatajaid ja ainukeseks hääleks on uluv tuul. Äkitsi liigub kauboi käsi püstolikabuuri poole – aga veel enne, kui tema sõrmed rauda puudutavad, on pank välja kirjutanud 30-40 naelase trahvi hilinenud otsekorralduse või overdraft‘i eest.
Kogesin paar nädalat tagasi seda ebamaist kiirust oma nahal. Üüri otsekorralduse päeval oli kontol paarsada naela puudu. Kui päev hiljem kontole raha juurde saabus, oli juba varahommikul ukse vahelt sisse libistatud kiri, et minu kontolt võetakse trahviks 35 naela. Mõttes siunasin küll ennast, küll panka, ja otsustasin seda õppetunnina võtta, teadmata päris täpselt, mille õppetund see oli. Täna siiski igaks juhuks helistasin panka, selgitasin olukorda ja palusin kaaluda selle trahvi tühistamist. 30 sekundit hiljem teatas naishääl telefonis, et trahv on tühistatud ja et kas ta saab minu heaks midagi veel teha. Minu meelest oli ta sellega teinud piisavalt, et ma edaspidi julgen Lloyds TSB-d ka teistele soovitada. Veel soovitan ma kõikidele, kellel kunagi on UK pangatrahvidega tegemist, alati ja igal juhul selle tühistamist taotleda. Nagu teistega rääkides aru sain, polnud see esimene ega viimane kord, kus trahv lihtsasti tühistati.
Töö leidmine
Täna kirjutas blogilugeja Viljar: Lugesin huviga teie postitust seoses inglismaal elamise ja sealsete asjaajamistega. Asjalik jutt, mis kulub täitsa ära. Kuid mul tekkis küsimus, et ehk oskaksite soovitada ka töö leidimist saareriigis?.
Üks hiljuti Londonisse saabunud tuttav teadis soovitada Gumtreed ja Londonjobsi. Ise leidis ta töökoha ühte peenesse hotelli CV ise kohaleviimisega. Erialaseid töökuulutusi on alati vastava valdkonna ajalehtedes-ajakirjades ning poed-baarid otsivad töötajaid ka siltidega akendel. Midagi juurde ei oska lisada, kuna pole ise aktiivse tööotsimisega kokku puutunud.
See asi pani mõtlema.
See on kommimüügiautomaat, mille väljastatavate kommide kogus sõltub sellest, kui palju sinust eelmine inimene on münte masinasse pannud. Ja sinu heldusest või kitsidusest sõltub, kui palju järgmine inimene komme saab. Geniaalne. Järgmisel nädalal lähen vaatan masinat ka oma silmaga.
Ajal, mis Golfi hoovuse suunamuutuse tõttu on saareriigis tuhanded inimesed koduta jäänud (või siis saanud endale väga märja kodu), on hea mõelda, mida erinevate “kommiautomaatide” juures edaspidi teistmoodi teha. Esimesena tulid meelde liikluskultuur ja keskkond. Värske jalamehena jätsin liikluse kõrvale. Küll aga tellisin endale linnaosavalitsusest plastpudelite taaskasutuskoti, pesin pesu 30 kraadiga (tegelikult olen seda juba paar kuud teinud), keerasin arvutiekraani kaks nõksu tumedamaks ja tundsin heameelt, et ka täna olin toidupoes ära öelnud kilekotist ja ostud arvuti kõrvale seljakotti surunud. Nüüd on sellest juba tund aega möödas, ja mul on tunne, et päris korda see maailma kliimat ei teinud. Nii et kui sul on häid rohelisi linnaeluvihjeid, mida veel võiks teha või tegemata jätta, saada mulle või kirjuta kommentaaridesse.
Et mitte mõjuda sala-silmakirjalikuna tunnistan üles, et minu viimased kolm autot on olnud neljaveolised, lendan keskmisest rohkem ja vahel käin lausa vannis, mitte ei piirdu ainult dušiga. Aga parem ennast natukenegi parandada, või mis.