Ericssoni siseinfo
Täna hommikul hakkas BusinessWeeki netilehelt silma selline reklaam.
Lohesurfile lähedalseisva isikuna ei saanud sellel klikkimata jätta.
Category: Turundus ja reklaam
Kuidas Aavo Koka jutte lugeda
Eesti Päevalehes ilmuvad kolmapäeviti Aavo Koka juhtimis-arvamused, mida on üldjuhul mõnus lugeda. Kuna saatus on mind EPL-i paberväljaandest aina kaugemale ja kaugemale lennutanud, oli täna natuke nukker lugeda, et:
Ma siis kirjutasin, et Aavole ennast tutvustama ei pea, sest tunneme juba aastaid, ning et mu teed paber-Päevalehega naljalt ei ristu, aga head asja lugeda tahaks ikka. Kuigi tegelikult oli vähemalt sama tähtis põhjus uudishimu, et millisesse CRM-põrgusse ma satun. Jõudsin juba mõistatama hakata, mis hinnaga mulle “kahekuulist supertutvumistellimust” pakutakse, kui üllatusin positiivselt. Neli minutit hiljem tuli Aavolt meiliga artikli täistekst, tervised Londoni udusse ja lubadus, et järgmisel arvamusartiklid tulevad ise, küsimata.
Kahtlustan, et kui sellele kirjale peaks kunagi ka mingi pakkumine järgnema, siis see on midagi nutikamat, kui soodustusprotsent.
Hästiunustatud vana
Vain & partnerid on uuendanud oma veebikülge. Kuna ma ei saa aru, kuidas nüüd kunagi sinna riputatud artiklitele linkida saab, panen sealt ühe vana targutamise ka siia kirja. Kunagi ammu võitsin sellega üliõpilasesseede konkursil Suurim turundusfiasko ehk karid säravate tulemuste teel teise koha. Ja tagantjärele väga piinlik polnudki lugeda.
Keskmine Eesti turundusfiasko koosneb kahest poolkerast, kaalub pisut vähem kui poolteist kilo ning sisaldab muuhulgas ka mõhnkeha.
Actimel, kas tunned keerulise kampaania efekti?
Ma olen Actimeli ostnud juba aasta või paar. Kui nüüd mõni nädal tagasi selle riiuli kõrval flaierit silmasin, viskasin pilgu peale. Et äkki on midagi kasulikku kirjas. Aga kirjas oli hoopis küsimus Kas tunned Actimeli efekti? ja lubadus raha tagasi maksta, kui klient Actimeli efekti ei tunne. Aga. Selleks et raha tagasi saada, pidi mitte tundma Actimeli efekti, täitma avalduse, hoidma alles tšeki, lõikama välja kahe nädala siltide triipkoodid ning põhjendama vähemalt 20 sõnaga, miks ma tahaksin või ei tahaks seda jooki oma sõpradele ja sugulastele soovitada.
Ma ei saanud hästi aru, miks kampaanias osalemise avaldus peaks olema keerulisem kui avaldus pangakonto avamiseks või kuskile tööle kandideerimiseks. Ime, et ei pidanud viima kahte topsikut pruunika sisuga, millel sildikesed “enne” ja “nüüd”. Ja seegi pole ime, et seni on sellistel kampaaniatel olnud vähe osalejaid.
Ma siis otsustasin minna vapralt sinna, kuhu ükski inimene ei ole varem läinud, ja osaleda. Ostin korraga hulga Actimele, jõin ära, efekti ei tundnud, kogusin kokku paberid, jätsin alles tšeki, kraapisin kahe erineva pastakaga avaldusele oma nime ja aadressi* ning vastasin alljärgnevalt küsimusele, kas ma tahan Actimeli teistele soovitada:
Väga Tark Turundusjutt
Ajakiri Director kutsus mind arutlusele rubriigi “Nüüd ma tean” tarbeks. Ma ütlesin Taivo Pajule kohe, et tegelikult ma ei tea turundusest eriti midagi, aga ta ei uskunud ja järgmised read said kokkuvõttes kirja.
Ma tean täiesti sokraatiliselt, et ma ei tea, kuidas turundus tegelikult töötab. Küll võin teha paar mööndust: kui su impulsskaubal on poes parim koht otse kassa juures või jaotusvõrk sama hea kui Coca-Colal, siis müüb su kaup kõige paremini. Kui su pesupulbril on kõige suurem telereklaami eelarve, siis oled esimene. Kui sul on bensiiniäris kõige odavam hind – see töötab. Aga mõnes mõttes teeb sedalaadi seaduspära töö väga ebaloominguliseks. Ise olen turundajana selliseid töökohti vältinud nagu tuld.
Esimese astme kontakt nö. PR-inimestega
Ja äkki ma avastasin ennast ühe laua taga kahe PR-inimesega. Sellisega, nagu neid Stereotüüpide Käsiraamatus kirjeldatakse. Hea ülikonna ja maitseka lipsuga mees, kelle non-stop naeratuse tagant paistvad hambad olid nii valged, et talle otsa vaatamiseks pidi silmi kissitama. Ja selline pool-ilus neiu, kellel oli oma oma keha jaoks natuke liiga suur dekoltee. Või siis selle dekoltee jaoks natuke väikesed rinnad, saa siis nüüd aru. Avara, kalli remondiga kontori nõupidamisteruumi laual olid kirurgilise täpsusega kauniks rihitud võileivad, mis jäid kohtumise lõpuni puutumata. Umbes nagu klubis jääb vahel üksi kõige ilusam tüdruk, kellega keegi ei julge juttu rääkima minna.
Aga eks oma osa oli võileibade säilimisel ka sellel, et kohtumine jäi kaunis lühidaks. Sest jutt oli umbes selline, et me peaksime palkama noored coolid inimesed lahedate diipidega mööda linna sõitma ja flaiereid jagama. Ja et seda kantakse kogu aeg raadiost üle ja see meeldib noortele nii tohutult, et terve linn saab ühekorraga orgasmi ning kõik tahavad kohe seda tegema hakata, mis PR-firmale saadetud briifis kirjas oli. Mida kuradit. Esiteks on see loll jutt. Ja mis hullem, see loll tuli selliste inimeste suust, kellest üks võttis viimati lipsu ära 89. aasta lõpus ja teine on 25-aastane Metuusala-vanuse hingega kuivik. Ja et see ikka kõlama jääka – koleda dekolteega kuivik.
Kiri pangast
Minu kõrgeauline pank saatis mulle kirja, milliseid saan nii umbes kaks korda aastas. Läkitus kõlas:
Austatud klient
Teatame, et alates 01.07.06 muutus kuue (6) kuu EURIBOR. Teie laenulepingu x järgne intressimäär on y% aastas.
Alates 22.07.2006 on annuiteetmakse summa z EUR.
Laenujääki näete U-Netis. U-Neti lepingut saate sõlmida kõigis AS-i SEB Eesti Ühispank kontorites.
Minul, lihtsal inimesel, tekkisid kohe mõned küsimused:
Raadioefekt
Minu autol on paljude heade omaduste kõrval üks halb omadus. Selle raadiole läks ühel koledal hetkel peale aegreleega koodilukk, nii et raadio hakkas uuesti tööle alles peale seda, kui olin autoga rohkem kui kaks tundi järjest sõitnud. Kuna see sattus nädalatele, mil ma linnast praktiliselt välja ei käinud, sõitsin vaikuses ja iga viimane kui nagin, undamine ja krõps oli imehästi kuulda. Ja, uskuge mind, 1993. aasta autol on pakkuda päris esinduslik valik erinevaid ebameeldivaid heliefekte. Nii et olin oma vana auto ostuotsusega alla keskmise rahul ja pidasin hoolega autoremondi ja -vahetamisplaani.
Kui raadio pärast ühte metsaskäiku jälle tööle hakkas, tundus auto aga äkitsi korras olevat. Mingi nagin tagaklaaside juurest? Raadio kõvemaks. Tagasild justkui undab? Vahetad Energy FM-i peale. Lihtne. Ja auto remontiviimine lükkus määramata ajaks edasi.
Tänu huvitavatele sündmustele minu ümber tekkis raadiot kruttides ka huvitav paralleel eluga. Kui midagi on lahti kas suhete, kodu või tööga, on ju lihtsam nö. raadiot kõvemaks keerata, mitte tegeleda jama likvideerimisega. Väikesed ja meeldivad asjad, rokkimine, juhuslikud suhted, uute asjade ostmine – that stuff. Toimivad keskmisele elule sama hästi või paremini kui korralike kõlariga raadio keskmisele autole.
Sitt lugu muidugi on see, et poolteist nädalat tagasi voolas autost ühe üsna valjusti mänginud loo ajal jahutusvedelik välja. Ja autoremondimees on püstitanud maailmarekordi minu telefonikõnede eest kõrvalepuiklemisel. Nii et see raadioefekt pole väga jätkusuutlik. Varem või hiljem tuleb endale uus elu osta ja auto korda saada. Või mispidi see nüüd oligi.
Vähemalt üks hea põhjus lõpetada EBS
Kui täna hommikul tööle jõudsin, ootas mind laual pudel veini. Masia Hill valdepenas reserva 1999, ainult et kuidagi tuttava maja pilt koos ühe tuttava logoga oli sildil. Ja juures oli väike kaart tekstiga Tore näha, et omadel hästi läheb. Jan Andresoo Kui see ei ole hea turundus, siis ma ei tea, mis see on. Võibolla lihtsalt hea vein?
Üks muna juures
Eelmisel nädalal jagati reklaamiinimestele kuldmune. Seest tegi soojaks, et üks auhindadest sattus ka minu kätte – nimelt parima copywriteri preemia pravda.ee eest – kuigi eks sooja tunnet võis soodustada ka galapeol valatud vein.
Tekst sai seal järele mõeldes tõesti üsna kobe, aga tuleb tunnistada, et vähemalt munakollase osa peaks tegelikult kuuluma Jensile ja ülejäänud DigitalPaperile, kes selle välja mõtles(id) ja pärast flashi raius(id). Respect, amigo; ning luban, et järgmine kord on Pravda tööde jaoks etteteatamisaega rohkem kui 20 minutit, heale ideele punnin aga vastu vähem kui 20 minutit:)