Kui ärkaksin oma Emaari poolt arendatud majas, sööksin hommikul kõhu täis Arcelikil keedetud Ülkeri putru, istuksin oma Samandisse ja sõidaksin tööle Aafiasse – kes ma siis oleksin?
Variant A : hull, kes ostab mingit odavat jama. Variant B : täiesti tavaline moslem, kes ostab kohalikke enimmüüdud kaubamärke.
Brandchannel.com avaldas just islamimaailma vägevaimate brändide nimekirja ja peaaegu ükski nimi polnud tuttav. Lahe, et global village‘ini turunduses veel nii pikk tee minna on.

Ajakiri Brandweek valis jälle viimase aasta parimad ja halvimad brändilaiendused, mille kohta on turundusinimesele päris huvitav lugemine Brandchannel.com-s. Brändilaienduse all mõistetakse siis mitte logo pikendamist horisontaalsuunas, vaid kaubamärgi “laenamist” oma tavalisest kaubagrupist välja, nagu näiteks Ferrari laptopid (kolmekordselt punase värviga kaetud ja väga väga kiired), Vana Tallinna liköörikommid (sisaldavad teadagi mida) või Marlboro Classicsi teksad.
Muidugi on Iamsi, mis on suur kassi- ja koeratoidu tootja, lemmikloomakindlustus kiiduväärt mõte, nagu ka Tide’i plekieemalduspliiats või Starbucksi kohviliköör. Ja olen žüriiga 101% päri, et Harley Davidsoni koogikaunistamistarvete komplekt ei ole enam mitte brandilaiendus, vaid brändi-kõrvalhüpe või brändilömastus või kuidas seda nimetadagi. Eviani veega täidetud rinnahoidja on ka päris rumal mõte, mis iganes pidi seda vaadata.

Mõte hakkas selles suunas liikuma, mis oleks Eesti viimaste aastate suurimad brändilaienduskuriteod. Esimesena tuleb meelde Alexela mittevahutav habemepintsel. Ainult väga väga kõva mees tahab oma näonaha vastu panna asja, mis seostub diisli ja käibemaksupettustega. Teise koha annaksin Onistari tennisehallile, nüüdseks siis juba endisele Onistari tennisehallile. Ja pronksi saaks Nivea surfilaager – kuigi tegemist pole klassikalise brandilaiendusega, vaid lihtsalt sponsoreeritavale üritusele nime andmisega, olen ma siiski selliste eri maailmavaadete kokkutraageldamise vastu, aga sellest ma juba ükskord kirjutasin.
Mis brändilaiendused Eesti turundusmaastikult aga puudu on:
Maksu- ja tolliameti saunaviht – võiks olla suhteliselt kare ja kõva
leim.ee wc-paber
Tallinki kainestusmaja sadamapiirkonnas (mitte segi ajada Tallinki spaga, mis ka sinna kuskile tekib)

Keegi võttis heaks teha reklaamikampaania kondoomita seksi, alkoholi, narkootikumide, vägivalla ja veel millegi vastu.
T*ra mida sa teed?
Copy eest hindeks tugev 4+ aga reklaami kui mõjutusvahendi toimimisest ja limiitidest mittearusaamise eest saab see keegi küll kahe. Sama hästi võiks teha Aafrikas reklaamikampaania “Ärge nälgige!”

… on tegelikult kõik väljas siin (see räägib headest reklaamidest ja ühest sellealasest raamatust), siin (see räägib turu-uuringute kõikvõimsusest) ja siin ka (see on lihtsalt üks tore targutamine)

Ajakirjas Saldo ilmus lugu “Väheste sõnadega turundus”
Turundusjuht Andrus Purde uurib, kas sensory marketing ehk meeleline turundus on tõsiseltvõetav tööriist või järjekordne mõttemull konsultatsioonitundide müümiseks.
Turundus on nagu kass, kellel on üheksa elu. Või isegi rohkem. Heaks tavaks on, et vähemalt korra aastas jõuab kriitiline mass turundusgurusid mingis küsimuses ühele meelele ja selgub, et turundus on surnud ning edasi läheb kõik hoopis teistmoodi. Enamasti on need huvitavad ja paeluvad ideed, aga kuna need on alles ahjusoojad, pole tõestusmaterjali, et need töötavad.

Continue reading →