Ajakiri Brandweek valis jälle viimase aasta parimad ja halvimad brändilaiendused, mille kohta on turundusinimesele päris huvitav lugemine Brandchannel.com-s. Brändilaienduse all mõistetakse siis mitte logo pikendamist horisontaalsuunas, vaid kaubamärgi “laenamist” oma tavalisest kaubagrupist välja, nagu näiteks Ferrari laptopid (kolmekordselt punase värviga kaetud ja väga väga kiired), Vana Tallinna liköörikommid (sisaldavad teadagi mida) või Marlboro Classicsi teksad.
Muidugi on Iamsi, mis on suur kassi- ja koeratoidu tootja, lemmikloomakindlustus kiiduväärt mõte, nagu ka Tide’i plekieemalduspliiats või Starbucksi kohviliköör. Ja olen žüriiga 101% päri, et Harley Davidsoni koogikaunistamistarvete komplekt ei ole enam mitte brandilaiendus, vaid brändi-kõrvalhüpe või brändilömastus või kuidas seda nimetadagi. Eviani veega täidetud rinnahoidja on ka päris rumal mõte, mis iganes pidi seda vaadata.

Mõte hakkas selles suunas liikuma, mis oleks Eesti viimaste aastate suurimad brändilaienduskuriteod. Esimesena tuleb meelde Alexela mittevahutav habemepintsel. Ainult väga väga kõva mees tahab oma näonaha vastu panna asja, mis seostub diisli ja käibemaksupettustega. Teise koha annaksin Onistari tennisehallile, nüüdseks siis juba endisele Onistari tennisehallile. Ja pronksi saaks Nivea surfilaager – kuigi tegemist pole klassikalise brandilaiendusega, vaid lihtsalt sponsoreeritavale üritusele nime andmisega, olen ma siiski selliste eri maailmavaadete kokkutraageldamise vastu, aga sellest ma juba ükskord kirjutasin.
Mis brändilaiendused Eesti turundusmaastikult aga puudu on:
Maksu- ja tolliameti saunaviht – võiks olla suhteliselt kare ja kõva
leim.ee wc-paber
Tallinki kainestusmaja sadamapiirkonnas (mitte segi ajada Tallinki spaga, mis ka sinna kuskile tekib)