Vietnamis lohesid taltsutamas – director’s cut

Ekspress avaldas eelmisel nädalal Vietnami reisikirja. Nüüd siis võib siia kirjutada need tšekkide tagakülgedelt ja tont teab kust leitud lausekatkendid, mille nö. ametlikust versioonist heaga välja jätsin.
Umbes kell pool neli ühel teisipäevahommikul
Eales, kunagi, iial-iial, ilmaski pole ma õlle vastu nii kõvasti võidelnud kui täna, kui mul oli mõte minna homme hommikul merele, aga Taaveti silmis oli läitunud tuluke, mis reetis isu teha loomkatseid. Kahjuks mitte loomadega vaid meiega – et mis juhtub, kui inimestele mõnusa õhtusöögi ja rohke digestiivi peale sisse joota topeltõlled ja mõned kandikutäied moijtosid. Peale kümneminutilist maadlust Jibesi põrandal ja baarmäni hoiatust vaasi terveksjätmise suhtes loobusin ning tegin mõttes märkmikusse tähelepaneku, et elu on võitlus. Lasteaiakaaslastega, vene keele õpetajaga, tüdrukutega, poistega, kellele needsamad tüdrukud meeldivad, ülemustega, tuulega, rattaga ning viimaks .. Taavetiga, kui viimane üritab tekitada alkoholimürgitust.
IMG_1511.jpg


Teel Mui Nest Ho Chi Minh Citysse
Elu Mui Nes ei olnud samas mingi meelakkumine – ja hea, et see nii on. Sest meelakkumine, erinevalt näiteks klaaside kaupa mojitode lakkumisest, võib olla päris jälk.
Teel Mui Nest mägedesse
Tee peal on palju aega mõelda liikluse peale. Õigemini et olen sunnitud mõtlema liikluse peale, sest asi nimega liiklus vilksatas pidevalt bussiakna taga ja proovis läbi esiosa sisse tungida. Tundub, et tehnilises plaanis pole hullu, kui auto tuled ütlevad üles, piduriklotsid lähevad läbi või mootor ei lähe tööle. Murekorts tuleb sohvri näkku alles siis, kui signaal enam ei tööta.
Peale austraalia mehega tutvumist
Paar päeva tagasi saime tuttavaks austraallasega, kelle nimi mulle vist kunagi meelde ei jää, sest esimese asjana peale tervitamist hakkab ta kohe jointi valmis rullima. Eile peale temaga kohtumist käis mõtteid mõlgutades peast läbi, et peaks tegema reisikirja kohe nii nädalajagu ette valmis. Pärast oleks hea selle järgi ringi kulgeda. Ja toakaaslane Sten avastas umbes kell 1 öösel, et on juba mitmendat tundi teleka suunas vaadanud, mitte telekat vaadanud.
Peale seiklusi sularahaautomaadiga HCMC-s
Muidu on Vietnamis igal sammul tunda vaoshoitust, aga sularahaautomaadid olid seal väga aplad. Osaliselt mobiililevi puudumise tõttu, aga suuremas osas seepärast, et puhkus oligi olnud lõõgastav, oli nõrgenenud kontakt elektrooniliste seadmetega. Ma ei olnud väga mures, kui vajalikud neli numbrit täie kindlusega meelde ei tulnud, sest proovida saab ju mitu korda. Toksisin koodi – ilmselt väikeste lisanditega kontori uksekoodist – ja masin neelas mu kaardi matsutades alla. Tõin hotellist veel ühe kaardi ja proovisin uuesti, pööramata tähelepanu sellele, et masina kaardipilust tilkus juba ila. Wrong pin.. Vist läks Statoili kaardi kood. Õnneks sain kaardi veast hoolimata kätte, otsustasin sel päeval oma sularahaautomaadiingleid mitte enam tülita ja võtsin Stenilt järgmise päevani laenu. Kui järgmisel päeval puhanuna ja keskendunult naasesin, oli kuulda, kuidas masina seedimises midagi kiiremini tööle hakkas ja tema silmadessa ilmus ablas tuluke. Õnneks kavaldasin seekord tehnika üle, sisestasin kohe esimese korraga õige koodi (targa inimesena ei pane ma seda siia reisikirja nö. reisivihjeks, küll aga võin öelda, et minu ärasöödud kaardi õige PIN oli 2411) ja sain rahaasjad korda.
See oli mingi baaritšeki taha kirjutatud, üsna segase käekirjaga
Tümps-tümps tuli lauda Joove, meie viies reisiseltsiline, kes küll meiega ühiseid reisiplaane ei olnud teinud, aga kes ikka ja jälle meiega õhtuti liitus.
Seda järgmist lõiku ei kirjutanud mina, vaid SAS-is töötav Margit, keda Mui Nes kohtasime:
enivei..Mui Ne..väike koht ..palju väikseid hotelle, hinnaklass kõikus 8usd kuni 180usd..meie otsisime põletava kuuma käes 2 tundi enne kui otsustasime millisesse jääda..maksime faniga toa eest 25 usd öö..igati ilus hotell..mõeldud surfaritele põhiliselt aga kõik mis vaja, oli olemas..aga- üllatus üllatus meie hotellis elas veel 4 eesti noormeest ,kes väidetavalt tulid kite,ga sõitma, kellest me küll aint 1hte sõitmas nägime aga mis meil sellest..pea asi ,et nad ise rahule jäid:)))
/…/
..õhtuti ei olnud MITTE midagi teha! sööd ja lähed kell 10 magama! üks õhtu tegime siis eesti poistega mojitosid u 7 tükki ja läks lõbusaks aga muidu sure igavuse kätte ära!

Seda ka, et kõige rohkem näeb Vietnamis silte Honda, Nokia ja Vinamilk. Viimane polnud siiski mitte värskendav viina-smoothie, vaid kohalik piimatööstus, mis kohe pärast meie lahkumist IPO tegi ja Vietnami börsikapitalisatsiooni kahekordistas.

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.