Vietnamis lohesid taltsutamas

Põhjuseid, miks Vietnami mitte minna, on palju. Sinna on pikk maa ja vaid vähesed reisikorraldajad teevad sinna nö. tuusikureise, inglise keelt seal ei räägita ja Eesti suurim mobiilifirma ei levi – üldse on kõik kuidagi harjumatu. Peamiselt nendel põhjustel otsustasimegi sinna minna. Meie – see olime Taavet, Ott, Sten ja mina – reisiseltskond, kes on karastunud Siberi kalalaevades, Tarifa tuultes, Austria mägedes ja veel mitmes koos või osaliselt koos nähtud kohas. Taavetiga näiteks arvutasime, et oleme õlleklaase kokku löönud vähemalt 15 erinevas riigis. Vietnami valides ei olnud meile vähetähtis ka tõik, et kodumaal oli äsja läbi saanud lohesurfi aktiivne hooaeg ja Mui Ne linna rand on üks Aasia tuulisemaid paiku.
DSC00049.JPG
Meie imestuseks oli lennuväljal vastas suvalise surfilaenutuse kaudu tellitud auto. See viis meid hotelli, mis nägi elusuuruses palju parem välja kui veebilehelt. Nii et tegelikult on ikka väga positiivne, kui turundust hästi ei osata – lihtsam on positiivselt üllatuda.
Hotell asus umbes nelja sõidutunni kaugusel Mui Ne ehk Täiskuu rannas. Nagu mainitud, oli tegemist tuulise kohaga, mis meie jaoks tähendas ainult head. Esiteks oli peaaegu iga päev võimalus surfata ja teiseks oli seal vähe tüüpilisi rannaturiste – karjuvate lastega peresid ja pahaseid rootsi pensionäre, kes iga vähe tugevama lause (või isegi julgema mõtte) peale hotelli vastuvõttu kaebaksid. Maapealne paradiis, või vähemasti nii esialgu tundus.
Kuna esimesel päeval tuult ei puhunud, alustasime jõudeeluga. Olgu kohe öeldud, et söögikoha valikuga vähemalt Mui Ne rannas pole mõtet väga vaeva näha, sest igal pool on värskeid mereande ja neid osatakse köögis vääriliselt kohelda. Et mitte rikkuda avastamisrõõmu, ei proovigi ma kõiki häid toite siin ette lugeda. Nendin vaid kolme asja. Esiteks, ei maksa üllatuda, kui hiidkrevett on nii suur, et seda sööma hakates tekib tungiv soov liuale heitnu kättemaksuhimulisi sugulasi meres mitte näha. Teiseks, krabiliha on küll maitsev, aga maailmas läbilöömiseks on sellel sõralisel selgelt pakendiprobleem – kaane avamiseks kulub rohkem energiat kui krabis leidub. Ning viimaks Universaalne Tõde – maitsev oli enamik proovitud roogadest, aga keele kõige sügavamale alla viisid need, mida serveeriti kuuma savipoti sees.

Continue reading →

Uue töö kõige kõige esimesed viljad

..on need, et uued müügimehed on helistama hakanud. Tervituseks nendele perfektse müügimehe kirjeldus, nagu see kunagi ühte konverentsi korraldades kirjutatud sai.
Ideaalse müügimehe portree
1. Ta jõuab iga päev esimese kliendi juurde juba kell pool kaheksa ehk tund aega enne kliendi saabumist
2. Koos endaga viib ta kliendile oma hea tuju, sõbraliku suhtumise, värsked lehed ning iseküpsetatud tordi
3. Iga tema tööpäev on vähemalt 8 tundi pikk, eelistatavalt aga rohkem kui 14 tunni pikkune
4. Ta tunneb oma tooteid niivõrd hästi, et käib kõigi nendega lausa perekondlikult läbi
5. Ta riietub korrektselt ja soliidselt: viigipüksid või -lehed, särk, lips, kõvakübar, kuldse otsaga jalutuskepp ning kaamelivillast sall.
6. Ta teab täpselt:
* kes on tema kliendid
* mis on klientide hobid, suuremad isiklikud saavutused ning läbipõetud haigused
7. Ta teab, missugused tooted konkureerivad tema toodetega ning oskab neist igaühe kohta rääkida vähemalt kaks laimujuttu
8. Tal on positiivne ellusuhtumine. Kibestunud ning negatiivsete vabanduste asemel toob ta ebaedu põhjuseks alati lustakaid ning lõbusaid vabandusi, mille üle koos meeskonnaga veel kaua naerda saab.
9. Tal on piisavalt mõtlemis- ja otsustamisvõimet, et teha omapoolseid ettepanekuid lahendamaks kitsaskohti firma töökorralduses, likvideerida firma tootmise või IT-ga seotud probleeme, teha iganädalaselt vähemalt kolm toimivat ja testitud ettepanekut turuosa neljakordistamiseks ning konstrueerida firma suvepäevadel ilma abimaterjalideta aurumasin.
10. Ta on sisemiselt motiveeritud ning selle tõestuseks kumavad silmad pimedas rohekat valgust

Uus aasta, uus tähendus

Skype oli juba eelmisel aastal kahetähenduslik – nii tegu- kui nimisõnaga, aga nüüd lisandus minu jaoks veel üks – tööandja oma. Eilsest on pool minust Skype Eesti turundusjuht ja korraldab jaekaubandus- ning partnersuhteid ja teine pool võtab osa ülemaailmsest community – turundusest. Seda, kas jagunen pooleks püsti- või pikkupidi, pole veel otsustanud, aga esimesed muljed on olemas.
Kõigepealt – kuigi tundmatus kohas vettehüppamine on ohtlik, tasub seda teha. Eriti siis, kui on teada, et ees on suplemas piisavalt suur hulk häid ujujaid. Kuigi ma ei tea interneti-tehnoloogiatest palju (ja mul on õnnestunud seda tõika juba kaks päeva edukalt uute kolleegide eest varjata), on värskel pilgul väärtust. Ideede list on juba rohkem kui lehekülg pikk. Niisiis – pankurid laevnikeks, trükkalid ministriteks, kitsed kärneriteks – ja julgemalt.
Teiseks Suur Turundustarkus – tasub teha silmapaistvaid tooteid, eriti hea, kui piiratud ressursside tingimustes. Siis muutub mõtlemine loovaks ning tegeldakse huvitava küsimustega – kuidas teha head asja veel paremaks, et suurem hulk inimesi tahaks seda “ise” kasutama hakata. Ja kuidas leida neid kõige paremaid inimesi, kes asja paremaks teha oskaksid. Versus kuidas lai üldsus keskpärasele vigurile Kuldmuna või -lõvi abiga veidi tähelepanu pööraks, et keegi seda mõne aja võibolla kasutaks.
Ja last but not least, esimese korruse köögi väikesest kohvimasinast tuleb maitsvam kohvi kui suurest.

Näärikink.

Ühed link toredatele piltidele teile kõikidele nääride puhul ja nääripeo sissejuhatuseks, salmi lugema ei pea. Samantha Wolov muutis igaveseks minu arusaamist nukkudega mängimisest.
Toredad pildid

Ausus

Vietnami reisikiri küpseb vaikselt. Täna kirjutasin ümber kohta, kus olime ostnud tuuri, mis osutus Täielikuks Juraks, aga kõrvaproduktina nägime kalaturgu, kus käisime põlevate silmadega tund aega ringi ja pildistasime kambapeale umbes terabaidi jagu materjali.
See pani mõtlema, kuidas küll suudavad kohalikud ja turistid nii erinevalt tõlgendada seda, mis tegelikult on vaatamist väärt. Ka Eestis külalisi võõrustades olen kogenud, et Noku avaldab palju rohkem muljet kui Troika, Maardu paneb kõrvad rohkem liikuma kui Toompea (võibolla hirmust).
Eesti võiks olla esimene ja ainuke riik maailmas, mis reklaamib ennast mitte hoolikalt valitud ilupiltidega, vaid ausalt –kõigi oma iluvigade, vistrike ja komistamistega. Mitte paljulubav ja mittemidagiütlev Welcome to Estonia, vaid Life is life in Estonia.. Või midagi sinnapoole.

Jõulud (järelsõna)

Jõulud on imetore aeg! Kuidas muidu saaksin number 43 susse (mul on nr 45 jalg), duššigeele, millega ei julge isegi autot pesta, raadiost igalt kanalilt non-stop “last christmas i have you my hearti”, spämm-jõulu-meile ning kvaliteetaega liiklusummikutes, et seal aeg maha võtta ja mõelda ligimeste ning jõulurahu peale?
Siiski .. It is not all that bad. .. Tartu Ülikooli peahoone oli muljetavaldavalt ilusaks ehitud. Väike-Maarja kiriku kõrval kogemata nähtud lumesajus haudade vahel “Püha ööd” laulev koor oli nagu ilmutus. Ja silmaring avanes hea naksaka võrra tavalisest laserkiirelaiusest laiemaks, kui kesise jõululauaga peredele üllatuspakke viisime.
Kui saaks rohkem neid viimaseid asju, siis ma isegi õpiks pähe parema salmi kui see 9. klassis pinginaabrilt õpitud klassika:
Sõidan sõidan saaniga
Mul on jalas püksid
Porgandid ja kaalikad
Need on minu sõbrad

Viktoriin

Kes arvab ära, mille kohta käib alljärgnev tekst võidab au, kuulsuse ja tasuta lõunasöögi.
Its purpose is to improve the management ability, a clever working manner and also helpful for settling questions in people’s mind in the aim of confirming a new working mind for oneself or group.

T*ra millega te mõtlete?

Keegi võttis heaks teha reklaamikampaania kondoomita seksi, alkoholi, narkootikumide, vägivalla ja veel millegi vastu.
T*ra mida sa teed?
Copy eest hindeks tugev 4+ aga reklaami kui mõjutusvahendi toimimisest ja limiitidest mittearusaamise eest saab see keegi küll kahe. Sama hästi võiks teha Aafrikas reklaamikampaania “Ärge nälgige!”

Anti, intellektuaal.

Pöffil käidud. Vabandan isa ja ema ees, kui nüüd neid alt vean, aga Jaapani film “Izo” näitas selgelt kätte, et minust ei ole saanud intellektuaali ja ilmselt ei saa ka tulevikus. Kui ekraanil oli voolanud juba umbes bensiinikanistri jagu kunstverd ning surematu deemonsamurai oli võtnud osa tosinast kolmelauselisest kahemõttelisest dialoogist, katkes kannatus ja läksime saalist välja. Tegelikult oleks tahtnud ju teada saada, milleks hr. Takashi Miike asjad filmis nii sättis, aga kõike ju ei jõua teada saada. Kui tagantjärele lugesin üle filmi tutvustuse (sisaldab fraasi “on tegu väga humaanse ning oma mõttetus julmuses siiski väga kordamineva filmiga”), tekkis tunne, et käisin vaatamas mingit muud sama nimega filmi. Aga veelkord – see ei tähenda, et film oleks olnud sitt, vaid ikka seda, et siinkirjutaja on mitte-intellektuaal.
Ligikaudne dialoog peale filmi kinnitab seda tõika veelgi:
A: Pöff on selles mõttes hea asi, et annab kinnitust arusaamale, et ma kindlasti ei ole intellektuaal
E: Sa oleks pidanud valima madalamalt tasustatud töö
A: Kas siis restoranis söömine teeb lollimaks ja makaronid annavad mõistust juurde?

Pühapäevahommik

Kui ärkan, jalgadel on pori
Mu kasimatus süüdi selles pole
Vist jälle serenaadi keset ööd
Su akna juures laulnud olen
Pidžaama taskust rinnahoidja
Avastan, kui kohvi joon
Segan suhkru tassi ära
Mõtlen – kummalised lood

Written by Comments Off on Pühapäevahommik Posted in Luuletus