Vietnamis lohesid taltsutamas
Põhjuseid, miks Vietnami mitte minna, on palju. Sinna on pikk maa ja vaid vähesed reisikorraldajad teevad sinna nö. tuusikureise, inglise keelt seal ei räägita ja Eesti suurim mobiilifirma ei levi – üldse on kõik kuidagi harjumatu. Peamiselt nendel põhjustel otsustasimegi sinna minna. Meie – see olime Taavet, Ott, Sten ja mina – reisiseltskond, kes on karastunud Siberi kalalaevades, Tarifa tuultes, Austria mägedes ja veel mitmes koos või osaliselt koos nähtud kohas. Taavetiga näiteks arvutasime, et oleme õlleklaase kokku löönud vähemalt 15 erinevas riigis. Vietnami valides ei olnud meile vähetähtis ka tõik, et kodumaal oli äsja läbi saanud lohesurfi aktiivne hooaeg ja Mui Ne linna rand on üks Aasia tuulisemaid paiku.
Meie imestuseks oli lennuväljal vastas suvalise surfilaenutuse kaudu tellitud auto. See viis meid hotelli, mis nägi elusuuruses palju parem välja kui veebilehelt. Nii et tegelikult on ikka väga positiivne, kui turundust hästi ei osata lihtsam on positiivselt üllatuda.
Hotell asus umbes nelja sõidutunni kaugusel Mui Ne ehk Täiskuu rannas. Nagu mainitud, oli tegemist tuulise kohaga, mis meie jaoks tähendas ainult head. Esiteks oli peaaegu iga päev võimalus surfata ja teiseks oli seal vähe tüüpilisi rannaturiste karjuvate lastega peresid ja pahaseid rootsi pensionäre, kes iga vähe tugevama lause (või isegi julgema mõtte) peale hotelli vastuvõttu kaebaksid. Maapealne paradiis, või vähemasti nii esialgu tundus.
Kuna esimesel päeval tuult ei puhunud, alustasime jõudeeluga. Olgu kohe öeldud, et söögikoha valikuga vähemalt Mui Ne rannas pole mõtet väga vaeva näha, sest igal pool on värskeid mereande ja neid osatakse köögis vääriliselt kohelda. Et mitte rikkuda avastamisrõõmu, ei proovigi ma kõiki häid toite siin ette lugeda. Nendin vaid kolme asja. Esiteks, ei maksa üllatuda, kui hiidkrevett on nii suur, et seda sööma hakates tekib tungiv soov liuale heitnu kättemaksuhimulisi sugulasi meres mitte näha. Teiseks, krabiliha on küll maitsev, aga maailmas läbilöömiseks on sellel sõralisel selgelt pakendiprobleem – kaane avamiseks kulub rohkem energiat kui krabis leidub. Ning viimaks Universaalne Tõde – maitsev oli enamik proovitud roogadest, aga keele kõige sügavamale alla viisid need, mida serveeriti kuuma savipoti sees.